Loe katkendit: Andris Feldmanis "Viimased tuhat aastat"
"Viimased tuhat aastat" on stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan, mis vaatab tulevikku, kus masinad hoolitsevad inimeste eest. Peategelase Niko ellu toob muutuse see, kui ta näeb filmi "Terminaator 2".
Andris Feldmanis
"Viimased tuhat aastat"
Toimetanud Jan Kaus
Keeleliselt toimetanud Kirsti Sinissaar
Kujundanud Eiko Ojala
Väljaandja: Varrak
200 lk, pehme köide
Tutvustus:
See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, on midagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpselt mida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi "Terminaator 2", mille painajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldub Vanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uued läbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat, näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpu algus. Meie kõigi jaoks.
Katkend:
Niko istus diivanile. Tema korter oli puhas. Valge sein, mille keskel asetses suur tume ekraan. Diivan, mis oli mõned kuud vana. Mööblit, nagu ka toitu ja kõike muud eluks rohkem või vähem vajalikku jagati kindla korra järgi. Niko teadis, et selle aluseks oli mingi algoritm, mis arvestas sadu tuhandeid muutujaid ning oli võimeline iga inimese üle isiklikult otsustama. Rohkem see teda ei huvitanud, tal oli lihtsalt hea meel, et ta sai endale uue diivani osta. Ta läks mööblipoodi, skaneeris kassas oma talongi ja valis välja uue diivani. See oli kollakasroheline, sametist ja Niko meelest väga ilus. Niko istus pehmel diivanil ja mõtles kiibile oma taskus. Ta tõusis püsti ja tegi rõduukse lahti, toas seisnud päikesesoe õhk sööstis välja. Ta tahtis kõike juhtunut võimalikult kiiresti unustada: see päev oleks pidanud olema hoopis teistsugune. Ta oleks kuulanud paar tundi Martini jutte ja siis tagasi koju tulnud. Kell oleks olnud veel nii vähe, et ta oleks saanud teha rattaga vähemalt kaheksakümnekilomeetrise ringi. Ta oleks kindlasti leidnud veel mõned, kellega koos minna, et nad saaksid üksteise tuules kiiremini liikuda. Nad oleksid võinud sõita linnast lõuna poole, seal olid teed kõige paremas korras, teha ringi ümber Bankensee järve ja tulla teist kaudu Berliini tagasi. Kilomeetripostide asemel liikusid Niko peas kujutluspildid Tomase läbielamistest, ta kuulis mehe norskamist kõrvaltoas. Vereplekk Martini maja klaasil. Maria kõhedalt kõhnad jäsemed. Martini poolenisti erekteerunud peenis. Ta vajutas kiibi ekraani, kustutas toas tule ning istus diivanile. Ta tahtis mõtelda millelegi muule, aga ta ei suutnud sundida ennast uut annust rahusteid neelama.
Esimene kaader. Laste mänguväljak. Kiikuvad inimesed. Rõõmsad hõiked, häälitsused. Liikumine aeglustub. Ekraan muutub siniseks. Lõige. Skelett istub täielikult hävinenud autovrakis. On aasta 2029. Los Angeles. Kaadritagune naisehääl räägib tulevikust. Sellest, kuidas kaks aastat tagasi hävitasid masinad tuumarünnakus kolm miljardit inimest. Sellele järgnes inimeste sõda masinate vastu, vastupanuliikumine keeldub alla andmast. Lõpuks saatsid masinad minevikku roboti, kes pidi tapma tulevase vastupanuliikumise juhi ema. Robotil see ebaõnnestub. Saadetakse teine. Tapma juhti ennast. John Connorit. Kaadritagune hääl kuulub John Connori emale. Sarah Connorile. Sellest film räägibki. Inimesed ründavad roboteid, robotid inimesi. Ekraani täidavad üksteise järel ilmuvad ja teineteisest välja kasvavad lõppematud plahvatused. Ilmub tekst „Arnold Schwarzenegger”. Ilmselt kellegi nimi. Niko neelatas. Ta kartis, aga ei suutnud ekraani kinni panna. Terve ülejäänud filmi oli ta nagu transis, silmad ainiti ekraanile fikseerunud. Lugu sellest, kuidas inimesed mõtlesid kolmanda aastatuhande alguses välja tehisintellekti nimega Skynet, mis pöördus inimkonna vastu ja ründas seda tema enda tuumarelvadega. Aga inimesed ei andnud alla. Nad võitlesid ja võitsid. Ja isegi üks masin, keda mängis vist pärisinimene, kellel olid tohutult suured musklid ja veider robotlik naeratus, tuli inimeste poole üle. Ja siis nad võitsidki, kõik koos. Lõputiitrid jooksid, inimkonna tulevik oli päästetud, vastupanuliikumisel oli lootust.
Niko jõllitas ekraani. Selline oli inimeste ettekujutus tulevikust kakssada aastat tagasi. Niko peast jooksid läbi tema lünklikud teadmised minevikust. Skynetile ei pandud kunagi nime, selleks hetkeks polnud see enam nagunii inimeste teha. Inimesed olid ehitanud aina võimsamaid masinaid, mis täitsid üha keerulisemaid ülesandeid, nad hakkasid üha rohkem neile lootma ja õppisid neid isegi armastama. Nende suhe oli peaaegu kirglik või vähemalt maniakaalne. See ei kestnud kaua, ainult seni, kuni masinad hakkasid ise teisi ja palju komplitseeritumaid masinaid ehitama ja keegi ei suutnud enam sammu pidada. Esialgu jälgisid kõik seda vaimustusega, igal aastal tulid kasutusele uued kasulikud tehnoloogiad – vaakummetrood, termotuumaenergia, vesinikküte, geneetilised ravimid, isesõitvad autod, virtuaalreaalsused ja nii edasi ja nii edasi – ja kõigi elu läks paremaks. Inimkond õnnitles end oma tehislaste saavutuste puhul ja tundis, kui vajalikud kõik need uued leiutised on ja kui palju paremaks see elu teeb. Enamik inimesi suutis vaevalt millestki muust mõelda, neile tundus see kõik peadpööritavalt fantastiline. Masinad lahendasid probleeme pidurdamatu efektiivsusega. Sõna „masin” oli selleks hetkeks ajale jalgu jäänud, aga kellelgi ei olnud kogu sündmuste virvarris mahti midagi paremat välja mõtelda. Mõnekümne aasta pärast oli näljahäda kogu maailmas tänu tervislikule GMO-toidule kõrvaldatud, kuigi inimpopulatsioon planeedil oli kasvanud kümne miljardini. Masinad hakkasid mõjutama valitsemist, suutsid ennustada sotsiaalseid võnkeid, märgata poliitilisi mustreid, tabada majandustsükleid, neid ära kasutada; nad suutsid langetada põhjendatud ja efektiivseid otsuseid, panna toimima ülemaailmse optimaalse kaubandusvõrgustiku ning vähendada samaaegselt inimtegevuse – sel hetkel tundusid masinad veel inimtegevuse osana – koormat keskkonnale. Lõpuks kaotasid inimeste juhitud poliitilised liikumised ja võimukeskused oma mõtte, nende otsused olid ebatäiuslikud ja omakasupüüdlikud, pealegi oli poliitika kõiki juba sajandite eest ära väsitanud ja post-poliitilist masinate korraldatud ühiskonda tervitati peaaegu üksmeelselt. Siiski puhkesid siin-seal ka ludiitide mässud, kes kutsusid inimesi kõike tehislikku hävitama, pilbasteks peksma ja endast välja rebima, aga sõjavägi oli selleks ajaks juba täielikult masinate kontrolli all. Suur Sõda, nagu seda ajalootunnis nimetati, polnud tegelikult enamat lühikesest spasmist, mille brutaalne vägivaldsus andis surmahoobi selle algatajatele. Need viis aastat olid täis vastupanuliikumiste terroriakte, juhuslikke pommiplahvatusi, bioloogilisi ja gaasirünnakuid, kõige tipuks laastav tuumaplahvatus Uus-Meremaal. Pärast seda, kui ilmusid esimesed pildid hävinenud loodusest, põlenud inimkehadest ja loomarümpadest, kümneaastasest tüdrukust, kelle pool nägu oli ära rebitud ja teine pool väljendas Homo sapiens’i kõigi nende aastatuhandete jooksul kogetud kannatuste ängi, hakkasid meeleavaldused vaibuma. Masinalõhkujad taandusid fundamentalistideks, hullukesteks, kes hüppasid arengut peatada püüdes progressi hammasrataste vahele, kus nende haprad kehad ükskõikselt lömastati. Progressi poolt olid faktid, argipäev ja loogika: kõigil jäi üle vaid tunnistada, et elu on läinud võrreldamatult paremaks, tagasiminek barbaarsesse hädade ajajärku, kus nelikümmend protsenti kõigist inimestest haigestus elu jooksul vähki, kus raugad mädanesid abitult viletsuses, kuulid rebisid tükkideks sõdivate laste jäsemeid, polnud alternatiiv, mis tasunuks kaalumist. Oli aeg oma aastatuhandete pikkuse töö vilju nautida. Niko teadis, et terrorirünnakuid esines seniajani – peamiselt Washingtonis, Moskvas ja Abu Dhabis, kus oli ühel või teisel põhjusel keskmisest suurem äärmuslaste kontsentratsioon. See tähendas eelkõige aga seda, et need kunagised koloss-asustused jäid iga aastaga üha tühjemaks. Ludiitide kõige suurem probleem võis Niko meelest olla see, et nende ideed – nad pidasid oluliseks inimese vahetut suhet oma keskkonna ja üksteisega, mis pidi sisaldama ka kannatusi, ning mõnel juhul usku mingitesse võimsatesse vaimsetesse olenditesse, kes ilmutavad ennast ainult inimmõistusele – olid saabunud uues reaalsuses vähemalt sama tehislikud kui need, mille vastu nad võitlesid.
Esimene suurem suitsiidide laine sai alguse ülikoolidest. Raalide raginal, hüperprotsessorite vaiksel undamisel lahendasid masinad iiveldust tekitava kiirusega valemeid, teaduslikke probleeme ja hüpoteese. Teadlased ajasid masinate teadusel näpuga järge, aga read kihutasid eest, moondusid, muutusid üha mõistetamatumaks. Sellel polnud enam mõtet, universum ei vajanud enam inimeste mõistmist, kes olid iseennast asendanud ja jälgisid nüüd kõike kõrvalt, segaste ja hirmunud pilkudega. Mitu tippteadlast sooritas lühikese aja jooksul enesetapu, nad olid kõige targemad inimeste seas. Stanfordi ülikooli hindust biokeemia professor, kelle IQ oli ligi 200. Kaks Harvardi informaatika tippteadlast, terve Yale’i sotsiaalteaduste teaduskond. Kollektiivne enesetapp. Maailma lehed kirjutasid ja ahhetasid. Inimesed hakkasid teadust kartma, isegi kõige ihaldatumad õppeasutused ei leidnud endale õpilasi. Vanemad keelasid lastel ülikooli mineku. Niko ise oli käinud kuueklassilises koolis. Ta oli kaheteistaastane, kui ta lugema ja kirjutama õppis. Lisaks natuke matemaatikat, Vana Kultuuri ajalugu, Suure Sõja ajalugu, toitumisõpet, kehalist kasvatust, psühholoogiat, terviseõpet. See kõik oli suure pöörde algus, pöörde, mis suunas inimese pilgu iseendale, aga mida enam ta vaatas, seda suuremaks muutus tühjus, mis imes endasse hinge ja seejärel kõik muu.
Toimetaja: Madis Järvekülg