Arvustus: mida naised tahavad?
UUS RAAMAT
Agnes Martin Lugand
„Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi“
Tõlkija: Pille Kruus
Sari Punane raamat
Tänapäev 2014
Kui vaadata maailmas läbi aegade juhtival kohal olnud religioone, siis ega naistel kerge olnud pole.
Konfutsius õpetas Hiina naisi kuuletuma kõigepealt oma isadele, siis abikaasadele ja abikaasa surma korral poegadele. Hindu naised leiti olevat nõrgad, patused ja rumalad. Juudid ja kristlased pidasid naisi otseselt vastutavaks inimkonna languse eest. Napp 500 aastat tagasi vaieldi Pariisis selle üle, kas naisel on hing või pigem mitte. Tuleb tunnistada, et naised on pidanud nii mõndagi läbi elama.
Naistekirjandust peetakse tänapäeval naiskogemust väljendavaks ilukirjanduseks. Mingis mõttes on raamatute klassifitseerimine „naistekateks“ ja „meestekateks“ kindlasti meelevaldne või halvemal juhul koguni seksistlik, kõige õigem on otsustada ikka kvaliteedi põhjal.
Tallinna Keskraamatukogus viidi mõni aeg tagasi lugejate seas läbi uuring, kus osales 128 vastajat, nende hulgas ka neli meest. Küsimusele, kas lähtute lugemiseelistusel autori soost, oli jaatavalt vastanud kaks. Üks teatas, et loeb põhimõtteliselt ainult naisautoreid, teine keeldus sama põhimõtteliselt neid üldse lugemast. Mõlemad vastajad olid kusjuures naised.
Kolmekümnendate eluaastate alguses oleva kliinilisest psühholoogist prantslanna Agnes Martin Lugand'i debüütromaan „Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi“ on pesuehtne naisteromaan. Piinlikult täpselt on täidetud kõik klassikalised naisteromaani tingimused alates keskendumisest keerulisse olukorda sattunud naise saatuse emotsionaalsele kujutamisele ja lõpetades lõpuga, mis pole ehk otsesõnu õnnelik, kuid jätab peategelasele kõik võimalused selleks ning et tegemist on iseseisva ja moodsa naisega, siis on õnn tegelikult tema enda kätes.
Raamatu peategelane Diane on kolmekümnendate hakul olev oma tütart ja abikaasat leinav naine.
Lein ongi tema elu põhisisuks. Äkilise mõttevälgatuse ajel otsustab ta sõita kaardilt juhuslikult leitud pärapõrgusse Iirimaa rannal. Sealt leiab ta eest tuult ja vihma, sõbralikke ja vähemsõbralikke iirlasi ning loomulikult ühe karuse kaklemishimulise meesmölaka, kes armastab merd ja kelle karmi välise koore all tuksub hell süda. Armastusest vihkamiseni on teatavasti üks samm ja vastupidi, nii et tekib klassikaline tõmbe-tõuke mudel.
„Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi“ ei tegele naise stereotüüpide ja müütide töötlemise ega ümberhindamisega, vaid pigem aitab neid süvendada ja lõppude lõpuks ei saa ikka aru, mida naised tahavad.
Väga lobedalt kirja pandud romaan on kiiresti haaratav. Kohtumised ja lahkumised, piinlemine ja riid ning ootus põimuvad läbi nagu korralikus seebiseriaalis. Tegemist on suures osas visuaalidele üles ehitatud teosega, kus eriti midagi lähemalt ei seletata, küll aga jäetakse seda enam ruumi emotsioonidele.
Toimetaja: Valner Valme