Arvustus. Ise seisev KAH
Uus raamat
Karl August Hindrey
"Kirjad noortele"
Koostanud Hando Runnel
Ilmamaa
536 lk.
Kõik, mis ta ütleb, nii ka on. Ja seisab nagu puu või kaljurahn kuskil kõrgel mägedes, pole tal vaja mingit põhjust või põhjendust. Ning see ei kehti mitte ainult tema tegelaste kohta, kellele nende seismine ja kestmise kohe ühe hoobiga, ilma mingi tseremoonitsemiseta kätte antakse, vaid pädeb ka tema enda kohta. Ja kui ta siis arvab, et Niilusel ja Emajõel pole suurt vahet, üks mudavesi kõik või kui ta Pariisis olles metsasemaid kohti otsib, et ennast võõrsil olles kodus tunda, siis jaatame me lugedes kooris kaasa, sest teist võimalust lihtsalt pole. Ja me usume teda siiski, kui tema usub, et võib inimeste peakujust nende iseloomu välja tuletada, nagu ta teeb iirlaste, bretoonlaste ja baskidega, kes on põikpäised seetõttu, et neil kõigil lai kukal on. (lk 233) Või kui ta "hea" kõnepruugis muutumise "ja´ks" targutab: "Protsess käib väga lihtsalt: hea, hja, ja." (lk 138), ka siis peame paremaks peaga tunnustavalt nõkutada.
Hindreyst (temast ju juttu) on nüüd uus raamat välja lastud – "Kirjad noortele", mis on hämmastavalt hästi kokku pandud konglomeraat kirjaniku tegemistest teatris, reisidel, kirjanduses ja sõjas. Lugeja saab siin aimu Kuperjanovist ja Tuglasest, tegelikult kõigist neist, kes püssi käes hoidsid või muudmoodi võitlesid, ideedega ja ilma. Juttu on Postimehest ja Pariisist – ja kohe on tunne, et oled ka ise seal olnud, kakelnud Tõnissoniga ja leidnud end Seine´ilt, auriku pardalt, kahel pool kuldajastu eelne kultuurilinn – hobukaarikud läbisegi esimeste automobiilidega, aga räpane, oo, kui räpane! (Kultuuri ja kulduuri eristab vaid üks täht, nagu KAH on mujal märganud.) Vaevalt oled ühest tüdinenud – näiteks sõjast – kui sulle lükatakse ette mõni teine kild kirevast kaleidoskoobist – Hubelist ("Ei ole rõõmus inimene."), Jürgensteinist ("Anton Jürgenstein on ürginimene."), kolonel Reegist ("Ta on meie Napoleon."), Linnamäest ("Linnamägi on teatriromaan."), Jaan Lattikust ("Painduv, sale, madalajalgne ilme."), Lui Oleskist ("Konservatiivne anarhist.") ja veel paljudest teistest.
Nende näidete toomise ainsaks eesmärgiks on ilmestada, soovi korral ka tõestada toda ainulaadset veenvust või vastuvaidlematust, mis Hindrey sõnadega kaasas käib. Kuju on kohe silme ees. Ei ole tal vaja isa ega ema. Või kui nad on (ilma on ju ilmvõimatu), siis mitte kunagi algallika, saatusmotiivi või freudistliku interpretatsioonina.
Kui keegi kirjutaks teadustöö vastupanuvormidest kirjanduses (oleks tore!), siis peaks ta alustama Hindreyst. Oleks ju huvitav jälgida, kuidas anti läbi aegade on arenenud, kuis teda on summutada püütud ja kuis tal demokraatia tingimustes käbarad käivad. Kui teda pole, siis pole ka kirjandust. Minu usk on selline. Kirjutaja peab oskama kirjutada, mis kõige tähtsam – tundma tunnet: "Ja seda, mida nad tunnevad, seda annavad nad /kunstnikud/ rahvale edasi." (lk 109) Ei kirjutata mõistuse ega sulega. Vaid närvidega, see on KAH-il kah kuskil mujal kirjas.
Ei tea, kas on kala- ja kirjamehi, kes on tundnud kaasa vihmaussile ning valanud pisaraid konksu kurku kugistanud kala kannatuste üle? Lugesin hiljuti Ruitlast, tore raamat, üleni kalu ja inimesi – inimlikke! – täis, aga ussihaletsust nagu polnud. Pole ka Kõivul, kadunukesel, kalamehel, kuulsal. Hindreyl aga on. Ja kuidas veel. Kuulake:
"Ta ei saa ju vastu panna. Ta on ju tuhat korda väiksem ja sa oled temast nii ilmatu üle. Ta ei saa närvisid karjumisega vapustada, ta vingerdab ainult. Võib-olla, et ta väriseb. Aga ta on nii väike, et sa teda ei näe." (lk 455)
Mida kostate selle peale, kaasaegsed kunstimeistrid, kirjanikud ja kunstnikud, toomasvindid ja jusspihod?
"Kirjad noortele" on küll mahukas teos. Aga see pole veel kaugelt kõik, mida Hindrey kirjutada jõudis. Sama asi teisiti, õigemini: … mille kallal õiendada tahtis. Avaldamata on… ei hakka üles lugema. Kui oleks ükski, oleks ikka liiga palju. Ei tahaks, aga meenub, kuis Aivar Kala omal ajal, nüüd vist juba kümme või enamgi aastat tagasi Hindrey kogutud teoseid välja anda püüdis, paar teost ilmuski, Toomas Liivi järelsõnaga. Aivar rääkis mulle, kuidas saadikud parlamendis, kuhu ta ka ise kuulus, ostmisest kõrvale põiklesid. Mul on need nimed meeles. Tuleb aeg ja ma teen nad kõik täis. Siia kulub ära üks tsitaat William Gassi romaanist "In the Heart of the Heart of the Country", kus üks tegelane ütleb: "I want to rise so high that when I shit I won´t miss anybody."
Õnneks on praegu Eestis teine keel inglise keel, ei pruugi tõlkida. Sellega lõpetaksin… aga ei, kuulen kõrvus sosinat:
"Kuule, torka ikka see ka sisse, miks mu "Iru päevikud" Kirjandusmuuseumis seisab."
"Pidavat liiga mahukas olema. Ise sa ju tegid toimetamistöö raskeks, kirjutasid mitmes keeles korraga."
"Aga ma pidin ju oma mõtteid kuidagi varjama, muidu oleks kommud mu kohe maha lasknud. Niigi pidin vale nime all 1947. aastal surema."
"Hans Kuus ei kõla halvasti."
"Muidugi, ma ise panin. Kuule, ütle mulle, miks keegi teada ei taha, kuidas ma kannatasin."
Sellele ma vastata ei oska. Parem, kui lõpetan.
Toimetaja: Valner Valme