Arvustus. Lihtne lahendus
Artikkel värskest Värskest Rõhust.
Aleksandra A. T., „Armastus vaikib mind maha”. 2014, Hea Tegu
Kaidi Kangur, „Vaime sisse astunud”. 2014, Hea Tegu
Koits, „Ma kasvasin suureks”. 2014, Hea Tegu
Internet on tekste täis. Netis leidub kõike – teadustöid ja lapspornot, ajaleheartikleid ja omaloomingut. Selle meeletu tekstivoo sees ei suuda isegi masinad ja otsingumootorid hästi orienteeruda, rääkimata inimestest. Isegi siis, kui piirata tekstide hulk ainult miljoni kõnelejaga keelele, on mass meeletu. Nii nagu keegi ei suuda läbi lugeda kõiki raamatuid, ei ole võimalik ka internetti läbi lugeda. Näiteks poogen.ee leheküljele on ligi kolm tuhat kasutajat üles riputanud üle kahekümne tuhande luuletuse ja nelja tuhande proosapala. See tähendab, et Eestis on vähemalt kolm tuhat inimest (võiks oletada, et peamiselt noort), kes on mõne ilukirjandusliku teksti kirjutanud ja tahavad seda maailmaga jagada. Ja mitte ainult jagada, vaid saada ka tagasisidet – poogen.ee lehel panevad kasutajad üksteisele hindeid, mille põhjal moodustuvad parimate teoste edetabelid, kommenteerivad luuletusi, kirjutavad autoritele iseloomustusi ja soovitavad teiste kirjutisi. See on omaette mikrokosmos, kus lugejad on ühtaegu ka kirjutajad. Ilmselt kehtibki Poognas teatav eneseküllastumus: kui minu värsse loevad teised samasugused ja kiidavad need heaks, saab ring täis ja enamat polegi vaja. Aga kui kirjutamisele aina rohkem aega pühendada ja see kasvab väikesest hobist millekski suuremaks, siis tahab autor varem või hiljem avaldada oma tekste ka paberil – raamat on rohkem päris kui blogi või portaal, raamat ongi päris kirjandus.
Heategevusühingu Hea Tegu kirjastus andis möödunud aastal välja kolme noore, kuid pikaaegse poogen.ee autori Aleksandra A. T. (Aleksandra Tšoba), Kaidi Kanguri ja Koitsi debüütkogud. Tegu on valdavalt vabavärsiliste luuletustega (Koitsil leidub ka riimluulet), kuid sellega esmapilgul nende autorite ühisosa piirdubki. Aleksandra A. T. raamat „Armastus vaikib mind maha” koosneb peamiselt lõdva keelekasutusega jutustavatest tekstidest. Luulekogu esimene osa keskendub realistlikus võtmes autori peresuhetele, kus alkohol ja vägivald on igapäevased asjad. Järgmistes osades on peamiselt juttu mehe ja naise suhetest esitatuna mõlemast vaatepunktist. Minategelane otsib head minus eneses, mõtleb, et ma olen siiski tugev, unistab veel paremast minust ja otsustab, et surma saamiseks / peab ennast rohkem armastama / kui neid, kes mind maha matavad (lk 70 – 71). Samuti on juttu alandamisest ja painavatest mälestustest: iga kord kui minu peale sülitati / kui mulle jalaga makku löödi / kui minu mõtteid vägistati / [ — ] / või sõnu sisse situti / tõstsin enda ette ühe telliskivi (lk 67). Koitsi „Ma kasvasin suureks” näib olevat veel karmima taustaga, luuletused on lühikesed ja katkendlikud ning tegelevad valu, vihkamise, pedofiilia, seksuaalse ärakasutamise, omaenda keha lõikumise, enesetapumõtete, vere, sita ja pisaratega. Luuletuste mina tunneb ennast kaheks lõhutuna ja arvab, et üks pool minust suri juba lapsepõlves /teine pool ihkab esimesele järgi minna (lk 37). Habras hing visatakse roiskunud rottide vahele (lk 43), käed on rõvedalt rahustavaid arme täis (lk 49). Viimane osa, pealkirjaga „Armastus”, püüab küll rahu ja õrnuse poole, aga lugejal ei lähe meelest, kuidas väike tüdruk tegi sahtli lahti ja leidis sealt hinge / mis oli korduvalt ukse vahele jäänud (lk 15). Kaidi Kanguri „Vaime sisse astunud” on eelmistega võrreldes väga romantiline, aga see romantika on tumedates toonides ja kisub tihti õudsete kujutluste poole. Juba luuletuste pealkirjad on kõnekad: „Saatan”, „Vampiir”, „Kodukäija”, „Kameeleon”, „Deemon”, „Draakon”, „Kuri nõid” … Raamatu pealkiri osutub kahetähenduslikuks, sest ühes luulereas selgub, et tegu on lühikese sisseütlevaga: Olid varjudesse eksinud. / Olid vaime sisse astunud. / Võiks öelda, et see on sinu enda süü / ja ma ei taha enam lunastust. (lk 22). Luuletuste minategelane on fiktiivne, enamasti on ta pärit vaimuilmast, ja kui ta mõnikord paistabki olevat autori alter ego, siis on tema tunded ikkagi rüütatud ebamaise fantaasiaga: Tirid käsi maasse ja / põlvitad mu kõrvale, / pakud pihkudest musta nestet. [ — ] Kolmandamat korda / kõõksun hullumeelselt naerda, / meeleheitest / küüslaugus mu hambajäljed (lk 64 – 65). Siin on tegemist teadliku põgenemisega reaalsusest, igapäevane tegelikkus on autori jaoks kas liiga igav või talumatu.
Kuigi pealtnäha on autorid väga erinevad, on nende kirjutamislaadis midagi sarnast. Sarnasuse põhjust võiks otsida sellest, mida autorid ise enda kohta ütlevad. Aleksandra Tšoba kirjutab raamatu Hooandja lehel: Oma esimese luuletuse kirjutasin teises klassis, ja pärast positiivset hinnet otsustasin saada luuletajaks. Nii klišeelikult kui see ka ei kõla, on kirjutamine eelkõige minu teraapia. Olen arvamusel, et kõige paremad teosed sünnivad elust enesest. Igapäevasest rõõmust ja kurbusest (minu puhul eelkõige sellest viimasest).[1] Ka Koits viitab luuletamisele kui teraapiavormile, raamatu tagakaanel on kirjas, et luuletamine on minu jaoks üks viis, mille kaudu ennast maailmast eraldan ja hingelist valu leevendan ning raamatu Facebooki lehel: Selle raamatu kirjutamine on olnud mu jaoks teraapia, mille abil olen suutnud elama õppida nii, et ei tee enesele haiget.[2] Kaidi Kangur kirjeldab oma suhet luulega järgmiselt: Minu jaoks tähendabki luule läbi raamide astumist ja sõnade voolamist ja voogamist, mille lõppedes tajud väge, mille on enda ümber loonud luulest sündinud tunded. Olen astunud nii kaugele, et ei suudaks ennast enam ilma luuleta ette kujutada. Kirjutamine on see üks ja tõeline tegevus, mille juurde alati ringiga tagasi jõuan. Olen katsunud eemalduda, ent miski on mind alati tagasi tõmmanud ja sõnadesse mässinud. Nüüd viimaks olen sellega leppinud ning olen õnnelik, et mul on miski, mis lubab mul sisemiselt põleda. Sel põhjusel soovingi avaldada oma esimest luulekogu; lasta lahti osadest lugudest, et näha, milliseks kujuneb nende suhe lugejatega.[3]
Erinevustest hoolimata on kolmel autoril niisiis üks ühine omadus: neile on tähtis luuletamise protsess, luuletamise tegevus ise ja sellega seotud vabanemine või puhastumine. Tšoba nimetab kirjutamist oma teraapiaks, pidades silmas psüühilise pinge maandamist ja vaimu tervenemist luuletamise abil. Koitsil on luuletamine valu vaigistamise vahend, ta kirjutab traumaatilised elamused, ängi ja õuduse lihtsalt endast välja ja saavutab sedasi sõltumatuse (viis, mille kaudu ennast maailmast eraldan). Kaidi Kangur kasutab luuletamist ekstaasitehnikana, nii nagu nõiad kasutavad trummi, kirjutamine on talle see üks ja tõeline tegevus, mis lubab tal sisemiselt põleda. Seega ei ole kirjutatu suunatud otseselt lugejale (või kui on, siis autori lähedastele[4]), ja kindlasti pole selle eesmärk luule kui väärtus iseeneses, mingi uudse poeetilise kvaliteedi saavutamine. Autorid ei kannata mitte sellepärast, et nad tahaksid iga hinna eest jõuda ühe ideaalse luuletuseni, mida nad oma vaimusilmas näevad, aga mille sõnastamine nõuab talumatut pingutust, üleinimlikku vaeva – vastupidi, nad hoopis kirjutavad selleks, et vabaneda igapäevasest pingest ja ahistusest. Kirjutamine lõpeb küll mõlema juhul sarnase emotsiooniga (vaev leeveneb ajutiselt), aga motiiv on hoopis midagi muud.
Sarnase lähtekoha tõttu on kolme autori tekstidel ka sarnased puudused. Kuna luuletuseni jõudmine pole eesmärk iseeneses, ei näe nad vaeva oma materjali täpsustamise ega nüansseerimisega. Luuletused võivad olla kord pikemad, kord lühemad, aga jäävad ikka abstraktseks ja üldsõnaliseks, sest kirjutaja ei kavatsenudki luua sõnadest maailma, mis oleks täiesti ainulaadne. Täpse sõna leidmine polnud tema jaoks probleem, ta väljendas ennast nii, kuidas oskas – autorile on kõik endastmõistetav ja ta ei vaevu midagi lugejale selgitama. Kunagi ei teki nendes luuletustes aistilist tervikut, mis lugeja meeled vallutaks. Tšoba ja Koitsi kogemused võivad olla usutavad, nende tunded täiesti siirad ja ehtsad, aga elamust neist ei teki. Sest ehtsad tunded, mis on võimalikult lihtsalt sõnastatud, pole ju tegelikult midagi muud kui klišeed. Kangur kasutab rohkesti romantilist ja maagilist butafooriat, aga see jääb individualiseerimata: lugeja võib ainult nentida, et küllap oli autoril kirjutades huvitav.
Nii ongi need tekstid tegelikult millegi asendus. Luule on valitud sellepärast, et see on lihtsaim lahendus, teisiti poleks sama efekti osatud saavutada. Mõnikord on luulele üle mindud lausa praktilistel kaalutlustel, arvates, et muidu ei vaevugi keegi teksti lõpuni lugema. Laiuse põhikooli õpilane Teele Masing kirjeldab Kanguri luule juurde jõudmist nii: Alguses kirjutas ta vaid proosapalu ning pani neid internetti üles. Tuli välja, et inimesed ei viitsi internetist proosapalu lugeda, sest need on pikad. Samal ajal interneti luulet loetakse palju meelsamini, seepärast ta ahvatlusele luulet kirjutada alluski.[5] Siit võib küll jääda mulje, nagu muretseks autor lugeja pärast, aga asi pole siiski nii: selle asemel et mõelda, kuidas saaks lugejat paremini köita, valib ta lihtsalt lühema vormi, lootes, et siis ei jäetagi tema tekste kohe pooleli. Tšoba eeskujuks on küll Bukowski, aga just Bukowski oli kirjanik, kes tõepoolest pühendas oma elu kirjandusele, olles valmis Skid Row’s virelema ja nälgima. Bukowski luuletuste tihedust, täpsust ja ökonoomsust on väga raske jäljendada, sest ta ei kasuta klišeesid, vaid jutustab igapäevastest sündmustest nii, et need mõjuvad uudselt ja muudab sealjuures halenaljakad anekdoodid kirgasteks nägemusteks. Võib-olla on Koits oma luuletustes jõudnud kõige kaugemale, sest tema ei hooli üldse lugejast ja sõnastab ainult puhast valu: siit jääb veel väike samm, et hüljata ka iseenda kannatus ja asuda otsima midagi seni avastamatut. Seda sammu iseendast edasi pole aga ükski kolmest autorist teinud.
Nii ongi meie ees kolm raamatut, milles on küll olemas luule aines, kuid mis pole veel päriselt luuleks saanud. Tahes-tahtmata tekib küsimus: ehk sobibki nende autorite looming paremini internetiportaalidesse ja blogidesse? Kellele on neid raamatuid vaja, peale autorite endi? Parafraseerides tuntud maksiimi: kui on vähegi võimalik raamat avaldamata jätta, siis tuleks seda ka teha. Aga küllap oli Tšobale, Koitsile ja Kangurile avaldamine vältimatu. Kui see on nii, väärib kirjastus Hea Tegu oma ilusat nime ja kellelgi pole õigust nõuda, et seda peaks muutma.
[1] http://www.hooandja.ee/projekt/aleksandra-tsoba-esimene-luulekogu.
[2] https://www.facebook.com/koitsmakasvasinsuureks/info?tab=page_info.
[3] http://www.hooandja.ee/en/projekt/luulekogu-vaime-sisse-astunud.
[4] Kõigis kolmes luulekogus on tähtsal kohal tänu ja pühendused autorite lähedastele.
[5] Teele Masing. „Kohtumine Kaidi Kanguriga”. – Vooremaa 06.12.2014.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Värske Rõhk