Peeter Helme soovitab. Meelis Friedenthal - "Inglite keel"
Pärast nelja-aastast vaheaega on Meelis Friedenthal avaldanud uue raamatu. Kellel veel meeles, siis 2012. aastal ilmus Friedenthali sulest romaan "Mesilased", millele hakati kohe epiteete otsima. Kõlasid sõnad nagu unenäoline, filosoofiline, muinasjutuline, alkeemiline, hermeetiline, kaemuslik, sümbolistlik, semiootiline jne. Raamatu menust annab aimu ka tõik, et 2013. aastal võitis Friedenthal sellega Euroopa Liidu kirjandusauhinna ning teos tõlgiti mitmesse võõrkeelde.
Aga nii palju meenutustest. Nüüd on Friedenthali sulest ilmunud uus teos "Inglite keel", kirjastajaks Varrak.
Nagu "Mesilased", on seegi pigem lühem, samuti ligi kahesajaleheküljeline teos. Ja nagu "Mesilastes", nii põimuvadki siin teoses eri kihistused, aetakse taga muistseid saladusi ning oluline koht on teadusajalool ja selle keerdkäikudel. Niisiis sobivad "Mesilaste" kohta loetletud epiteedid siiagi ning raske oleks vaid mõne sõnaga selgitada, millest "Inglite keel" kõneleb.
Ühelt poolt räägib "Inglite keel" ühest vanast käsikirjast ning selle valmistajast ja valmistamise kohast, mille jälgi peategelane Joonas ajab. Teiselt poolt võib raamatust mõelda ka veidi filosoofilisemalt. Nii võttes on see raamat kadunud armastusest, aja keerdkäikudest ja kordumistest ning sellest, et mitte ainult enda eest, vaid ka teatud teemade eest ei saa põgeneda. Või öeldes veel otsesemalt: kui mõni deemon on maailma juba lahti lastud, pole tema tegude eest pääsu. "Inglite keeles" on selleks deemoniks trükikurat Titivillus – kes, muide, on keskaegse mütoloogia kohaselt leiutiste deemoni Belphegori teenistuses.
Olgu sellega, kuidas on, "Inglite keele" tegevus toimub mitmes ajaliinis, mis on teineteisega seotud vaid kaude. Üks liin hargneb tänapäeva Eestis, kus aetakse taga paberiuurijatest vanapaari pärandit, lootuses leida sealt viiteid selle kohta, kas Rootsi ajal tegutses Tartu Ülikooli juures paberiveski ja trükikoda või mitte. See liin jaguneb veel omakorda veidi, sest aegajalt laskub peategelane Joonas meenutustusse ja mõtisklustesse.
Teine liin viib aga 17. sajandisse ning siin astuvad lugeja ette ajaloost tuntud tegelased nagu Saksa geograaf, teadlane ja diplomaat Adam Olearius või matemaatik ja filosoof René Descartes. Ka nemad on muidugi otsapidi seotud teose tänapäeva liiniga, kuid kuidas just, seda võiks igaüks juba ise lugeda. Teos pole niivõrd segane, nagu praeguse jutu põhjal võib-olla tundub, kuid "Inglite keel“ on detailirohke, täis põnevaid mõttekäike ja seisukohavõtte ning täpselt nagu "Mesilasi", vaevab sedagi raamatut peamiselt vaid üks häda – ta saab liiga ruttu otsa! Kellele lugedes siiski tundub, et mõni arutluskäik on keeruline või nõuaks teadusajaloolisi eelteadmisi, sellel soovitan piiluda köite lõppu – seal leidub Friedenthali saatesõna, kus ta seletab raamatu problemaatika ning kirjeldatud seosed lahti ning ütleb üht-teist ka raamatu tegelaste või nende prototüüpide kohta.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio