90 raamatut 90 päevaga. Mehis Heinsaar, "Vanameeste näppaja"
90 aasta jooksul, mis lahutavad meid regulaarsete raadiosaadete algusest Eestis, on ilmunud maailmas palju põnevat kirjandust. Need raamatud on kõik oma ajastu lapsed ja ühtlasi selle kujundajad, peegeldades erinevaid tehnilisi, kultuurilisi ja poliitilisi olusid. Vikerraadio toimetajad Urmas Vadi ja Peeter Helme valisid välja 90 teost ajavahemikust 1926 kuni 2016, mida tutvustatakse iga päev alates 5. septembrist. Teksti kujul saab neid lugeda ERR kultuuriportaalist.
Kolmanda aastatuhande esimene aasta algab maailma jaoks segaste tunnetega ja ega see kokkuvõttes väga hea aastana ajalukku lähe. 20. jaanuaril annab ametivande George W. Bush ja juba enne, kui USA 43. president midagi tehagi jõuab, asutakse teda mehiselt kritiseerima.
Muidugi kirjutab 2001. aasta end maailma ajalukku kaksiktornide langemise aastana, samal päeval juhtub Eestis lisaks veel Pärnu metanoolitragöödia.
Aga õnneks juhtub muudki. Näiteks käivitub jaanuaris veebientsüklopeedia Wikipedia, ilma milleta me tänast elu vast hästi ette ei kujutakski ning mais võidab Eesti Eurovisiooni lauluvõistluse.
Õnneks on sel vastuolulisel aastal olukord Eesti kirjanduses tõeliselt hea. Nimelt astub 2001. aastal Eesti kirjandusse terve hulk uusi andekaid autoreid. Ilmuvad 2000. aasta romaanivõistluse võidutööd: esikoha võitnud Aarne Rubeni debüütromaan "Volta annab kaeblikku vilet", teise koha saanud Leo Kunnase "Sõdurjumala teener" ning ulmekirjanduse eripreemia võitnud Indrek Hargla esimene romaan "Baiita needus". Tõsi, lühemaid tekste on Hargla sulest ilmunud varemgi.
Kuid kõige rohkem on 2001. aasta Eesti kirjandus siiski Mehis Heinsaare nägu. 1973. aastal sündinud Heinsaar alustab küll kirjutamist juba 1990ndatel, mil trükis ilmuvad tema esimesed luuletused ja jutud, kuid just 2001. aastal jõuab Eesti maagilise realismi kõige kõlavam hääl esimeste raamatuteni. Neid ilmub temalt sel aastal lausa kaks: jutukogud "Vanameeste näppaja" ja "Härra Pauli kroonikad". Esimest neist pärjatakse Betti Alveri debüüdiauhinnaga, teise eest saab Heinsaar kultuurkapitali proosapreemia.
Ja mõlemad raamatud on seda väärt – Heinsaare soe ja kodune, kuid ometi ootamatu ja hullumeelne huumor mõjub korraga uudse ja ajatuna. Kirjaniku võime rääkida kõige jaburamatest asjadest kui millestki igapäevasest ning vastupidi – tema oskus panna meid nägema erilist ja maagilist igapäevases – on ilmselgelt see, mida Eesti kirjandus ja Eesti lugeja väga vajab. Seejuures on Heinsaarel meeldiv omadus asetada oma lugude tegevus siiasamasse Eestisse Tartusse, lugejale tuttavasse kohta, pannes nõnda lugeja mõistma, et maailm ei ole alati selline, nagu ta oma argises halluses paistab.
Toimetaja: Rutt Ernits