Loe katkendit. Birk Rohelend, "Sa pead suudlema Silvat"
"Sa pead suudlema Silvat" on Birk Rohelennu viies romaan ning Silva Stökeli kriminaalromaanide sarja avateos.
"Sa pead suudlema Silvat"
Birk Rohelend
Toimetanud Jan Kaus
Kujundanud Martin Tõnts
Helios kirjastus
272 lk
Sarja "Silva Stökeli lood" I raamat
Tutvustus:
Ühel õhtul põhjustab ajakirjanik ja väikelapse ema Silva Stökel magamatusest peaaegu avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta oleks äärepealt otsa sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna Helena. Probleem on aga selles, et Helena kadus jäljetult kakskümmend aastat tagasi. Kui Silva asub sõbranna jälgi ajama, saab kiirelt selgeks, et tema kadumise lugu ei ole kaugeltki ainus õõvastav ja verine saladus, mida Omavere pealtnäha rahulik ja vaikne väikelinn endas peidab. "Sa pead suudlema Silvat" on mitmeplaaniline psühholoogiline kriminaalromaan, mis lisaks tavapärasele küsimusele "kes seda tegi?" uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad.
Birk Rohelend on Eesti kirjanik, kelle esivanemate soontes voolab nii saksa kui ka rootsi verd. Ta on hariduselt geenitehnoloog ning töötab igapäevaselt kommunikatsioonieksperdina. Ta on kirjutanud erinevaid telesarju, sealhulgas "Padjaklubi", "Nurjatud tüdrukud" ning "Restart", ning avaldanud nii proosa- kui ka luuleteoseid.
Katkend:
Mäletades oma vanemaid
ja kõiki neid inimesi,
kes teadsid, mis meie kodus toimub,
kuid ei võtnud kunagi midagi ette
0
Midagi on valesti.
On valge, väga valge. Eterniitkatus, mis on aja käes mustendama hakanud, lõikab valgusesse üksiku tumeda teravate servadega laigu. Vana kivimaja seina külge klammerdub üksik niitjate jalgadega ämblik. Trepi kõrval kasvavad nõgesed turritavad vihaselt taeva poole. On kohutavalt valge ja sinine, pilvitu päev, selline päev, mil teadmatusest õhkuv hirm käekarvad püsti lükkab. Kostab imelikku häält. Nutt, aga mitte lapse oma.
Rohelises südamekujulise ukseauguga välikemmergus nutab imelikul kõõksuval häälel suur alasti mees. Silmad tema rohekas näos on pahupidi pöördunud ning karvane, paiguti valendav tagumik väriseb. Valkjas mass valgub ta suust alla ja kleepub rinnaesisele, kui ta öökides puuplaati raiutud augu kohale kummardub. Ta krigistab hambaid ja peksab oma suure loperguse peaga vastu puust seina. Lühikesed jässakad sõrmed klammerduvad istmeplaadi külge, nagu otsiksid nad sellelt isemoodi altarilt lunastust ja armu. Nüüd rebib ta vetsupaberirullist pikki ribasid ja kraabib küüntega oma kõri.
Tuulehoog kangutab irvakil ukse lahti: väljas on suur suvi. Must muld aurab lõõskavas päikeses, kärbsed sumisevad ja pääsukesed lendavad vilkalt ja nõtkelt sinitaeva taustal, vidistades rõõmsalt. Ristikhein sirutab oma roosakaid ja valgeid nutte päikese poole, mesilased korjavad õietolmu. Mees kemmergus ei tea sellest kõigest midagi. Ta rabeleb, rabeleb hullupööra, koriseb ja kõõksub, müdistab, nii et seinad vappuvad. Tema reitel joonistuvad teravate joontena välja lihaskiud ning rasvane punetav selg jõnksub rütmiliselt nagu nähtamatu dirigendi takti mööda. Siis virutab tuul ukse uuesti kinni.
Pääsukesed jäävad äkitselt vait. Mehe keha läbib värin. Tema pundunud pea vajub allapoole, kuni kaob üleni istme serva varju, jalad tõukavad paar korda kehast eemale, nagu tahaksid joosta veel viimaseid meetreid. Uks vajub aeglaselt lahti; jalad vajuvad majakesest välja nagu kaks roosakat jämedat köit. Ajapikku kaob punetus kehalt, mees muutub aeglaselt valgeks, just nii valgeks kui lina.
Siis hakkavad pääsukesed uuesti laulma.
/.../
Kodus ootab Miko Andersoni halvaendeline vaikus.
„Johanna?”
Ei mingit vastust. Ta astub pikkade sammudega mööda koridori edasi, tundes kobrutavat ärritust. Ta ei tea, mis see on, aga ta lihtsalt vihkab nii meeletult kõike, mida ta näeb. Heledates toonides elutuba. Moodsat punase Itaalia stiilis mööbliga kööki. Lilli, mille närtsinud lehtedest immitseb vastikut kõdulehka. Musti tasse, riideid, kingi, lahtisi raamatuid ja kõikvõimalikku pudi-padi, mis igal pool vedeleb. See naine on lihtsalt kohutav, mõtleb Miko. Kõndiv katastroof. Ta kummardub ja korjab põrandalt üles roosade roosidega võileivataldriku. Hea meelega lööks ta selle lihtsalt puruks, aga see on tema taldrik, vist suisa tema vanemate pulmaserviis, kui ta õigesti mäletab. Ma ei hakka ometi selle libu pärast enda asju lõhkuma, mõtleb mees vihaga ja kõverdab huuli.
„Johanna? Ma tean, et sa oled kodus. Uks oli lahti ja su saapad on esikus. Kus sa oled?” Seda lausudes jõuab ta vannitoa uksele ja tardub. Vaatepilt, mis tema ees avaneb, on ühteaegu lummav ja kohutav. Johanna, valge nagu paber, lamab verd täis vannis. Mustad lühikesed juuksed on märjad ja liibuvad tihedalt vastu naise ümarat pead. Põrandal lebab verine žilett. „Johanna?!” Ühe hetkega on Miko vanni juures. Süda rinnus peksmas, haarab ta naise pehmete põskedega näo oma käte vahele ja kobab pulssi otsides ta saledat kaela.
Ja siis see juhtubki. Johanna teeb silmad lahti, vaatab Mikole otsa ja hakkab naerma. Võpatades pillab mees naise pea käte vahelt, nii et see vastu vanni serva kolksatab.
„Ai! Ma sain haiget.” Johanna hääl on ühteaegu kurblik ja lõbus.
„Mida sa teed?!” Miko hingeldab, hoides end suurivaevu tagasi.
„Ma tahtsin teada, kas sa veel tunned midagi mu vastu. Ükskõik, mida.” Johanna tõmbub küüru ja kergelt värisedes põimib õrnad käed enda ümber. „Ma ootasin mitu tundi. Sa ei kujuta ette, kui külm võib vannis olla.”
„Sa oled…” Miko pilk libiseb mööda vannituba. Valged plaadid, mustad plaadid, vastikud roosad küünlad, kuldsete korkidega valged šampoonipudelid. Palju-palju kreemipurke. Johannal peab kõik alati kõige parem olema. Mehe pilk peatub põrandal punasel värvil. Huvitav, kas see üldse vuukidest välja tuleb või jäävad plekid alatiseks mulle seda jama meenutama? Ta hingab sügavalt välja.
„Sa oled hull.”
„Ise oled hull.”
Naine tõmbab korgi plumpsatusega välja ja keerab kraani, soe vesi paiskub pahinal vastu tema paljast rinda ja lamedat kõhtu. Mööda külgi jooksevad alla roosakad nired. Tema veatul, lapselikult kõhnal kehal pole ainsatki armi, ühtegi inetut sünnimärki, ainsatki ebatasasust. Justkui merevahust sündinud Veenus seisab ta pähe ladiseva veejoa all, pilgutab süüdimatult oma pikki ripsmeid ja põrnitseb täieliku osavõtmatusega oma pisikesi roosakaid põlvi.
Miko tunneb, kuidas tal seest keerama hakkab. Tol hetkel tahaks ta nii väga oma käed naise kaela ümber panna ja pigistada, kõvasti-kõvasti pigistada, kuni need suured suitsuhallid silmad tardunult lõpmatusse vahtima jäävad, pehmed huuled paotuvad ja naer lakkab. Muljuda, kuni see veatu nahk katki läheb, paljastuvad lihased ja sooned, laialivalguv veri silmamunad punakaks värvib ning sinakas keel suust välja ronib ja lõdvalt rippuma jääb. Võtta see ümar märg pea oma pihkude vahele ja virutada see täiest jõust vastu vanni serva. Südame kloppides tajub mees iga oma pooriga, kui väga ta oma naist vihkab. Kui keegi kunagi teada ei saaks, siis…
/.../
Ma kartsin nii väga oma lapse pärast, sest ma tahtsin seda last. Ma lihtsalt pidin ta saama. Muu mind ei huvitanud. Aga ma olin ilmselt kuidagi viga saanud, sest kui ma kandsin teda seitsmendat kuud, puhkes mul äkitselt verejooks ja ma arvasin, et kõik on läbi. Ma suutsin vaid trepist üles kööki roomata ja vajusin põrandale kägarasse kokku. Siis tuli Jacek. Ma ei tea siiani, miks ta seda tegi, see tuli arvatavasti sellest, et ta tegelikult tõepoolest armastas mind, omal veidral robustsel moel. Ta võis tahta mulle haiget teha, aga ma ei usu, et ta tahtis mu surma. Asi oli lihtsalt selles, et ma olin ta südame murdnud, jäädes rasedaks teisest mehest. Ta ei puudutanud mind pärast seda enam kunagi. Aga tookord kandis Jacek mu autosse, sõidutas haigla ette ja lükkas siis uksest välja. Ma sundisin ennast püsti tõusma ja tuikusin ooteruumi.
Ma ei saanud neile öelda, kes ma olen, sest ma olin surnud. Nii ma ütlesin neile ainsa nime, mis tundus mulle loogiline: Silva Stökel.
Pool tundi hiljem lebas mu poeg minu kätel ja ma olin õnnelikum kui kunagi varem.
Järgmisel hommikul põgenesin koos pojaga haiglast. Ma võtsin ta välja kuvöösist, kus ta lamas. Ta oli nii väike ja õrn, nii usaldav. Vaatas mind oma suurte tumedate silmadega ega nutnud. Ma ei tea, kas ta aimas, kui suur on minu hirm. Ma kartsin, et Jacek tapab ta. Ma uskusin, et ta tapab meid mõlemaid, aga enda pärast ma ei kartnud. Ma pidin ta võtma, sest kui Jacek oleks mulle järele tulnud, oleks ta mul käskinud lapse maha jätta.
Ma ei teadnud, kuhu minna. Mul ei olnud ju kedagi. Kui ma olin pool tundi sihitult kõndinud, avastasin ma ennast Silva vanaema maja eest.
Ja ma koputasin tema uksele.
Toimetaja: Madis Järvekülg