Kaupo Meiel. Käsikirjad võistlustules ei põle
Eile lõppes käsikirjade vastuvõtt Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusele ja neid laekus tublisti üle poolesaja, mis on kvantitatiivselt väga hea tulemus. Käsikirjadega asub nüüd oma rasket tööd tegema žürii, mille otsused võivad otse või kaude määrata päris paljude kirjanike tuleviku.
Mõni autor pettub tulemuses ja hakkab otsima muid eneseväljendusviise. Mõni saab indu juurde ja kirjutab igal järgneval aastal ühe romaani. Mõni seevastu siunab žüriid ja annab tunnustuseta jäänud käsikirja ikka välja, kasvõi kiuste. Mõni autor ei lase end üldse tulemusest heidutada, sest kunsti hindamine on niikuinii subjektiivne. Ühele ema, teisele isa.
Muidugi leidub neidki, kes kirjutavad romaani valmis, adumata, et nad ei oskagi tegelikult kirjutada, aga selliseid töid on lihtne käsikirjade kuhjast välja sõeluda ning erilist probleemi need ei tekita. Autorid võivad küll probleeme tekitada, kuid see on risk, mille romaanivõistluse korraldajad peavad võtma.
Eestis toimub praegu regulaarselt kolm suurt kirjandusvõistlust - kirjastuse Tänapäev romaanivõistlus, kirjastuse Pilgrim veetav "Bestseller" ja kirjanike liidu romaanivõistlus.
Tänapäeva viimatine romaanivõistlus teatas tulemustest sügisel ja selle võiduromaan, Madli Lippuri kirjutatud "June/Julien" on kenasti kaante vahel ilmunud ning loodetavasti esimesed austajadki leidnud.
Lippuri romaan on üks ehedaim näide korraliku romaanivõistluse kvaliteedist. Tegemist on autori debüütteosega, millesse on pandud parasviisi nii tööd kui annet. Romaanivõistluse võit võib anda kvaliteedigarantii, aga ei pruugi seda teha. Mõnikord võib käsikiri küll võita romaanivõistluse ning autor saada tuntust ja raha, aga lugejat võib tabada hoopis pettumus. Näiteks "Bestselleri" paari aasta tagust võidutööd, Marek Kahro romaani "Seal, kus näkid laulavad", tulemus ei päästnud, teos on lihtsalt nõrk.
Lippuri võiduromaan on tollest näkkide loost üle mitte ainult peajagu, vaid lausa suurusjärgu võrra. "June/Julien" on üks eesti eelmise aasta väljapaistvamaid romaane üldse ja julgen seda soovitada kõigile, kes ihkavad midagi elegantset ja julget lugeda.
Kevadel, enne Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse tulemuste teatavaks tegemist, jõuab avalikkuse ette kirjanduskonkursi "Bestseller" võidutööde nimekiri. "Bestseller" algas veidi rabedalt, mille võis põhjustada asjaolude pisut halb kokkulangemine, sest kui see esimest korda välja kuulutati, olid käsikirjad juba teisele võistlusele teele pandud ja parimad tunnustatud. Nüüd võib aga loota "Bestselleriltki" kvaliteetsemaid tulemusi, sest autorid oskavad erinevate võistlustega arvestada.
Eestis ilmub tohutult raamatuid ja eesti algupärandeidki tuleb küllaltki palju. Kirjandusvõistlused ei ole küll kõige olulisem motiveerija, kuid omajagu lisa aitab see kodumaisele kirjandusele toota küll. Ka lihtlabasest rahahimust sündinud käsikiri võib kujuneda klassikaks ja autor avastab hiljem, et tehtud töö ja saadud tunnustus kaaluvad võidusumma üles. Kuigi raha on muidugi samuti meeldiv saada, mis siin salata.
Romaanivõistlustesse ei ole igal juhul vähimatki põhjust skeptiliselt suhtuda. Vahel võib saak olla parem, vahel halvem, aga tulemus näitabki seda, mis päriselt on, mitte seda, mida me tahame, et oleks. Eelolev kevad toob läbi kirjandusvõistluste Eestile kindlasti lisaks mõne hea uue autori või tuntud autori hea uue käsikirja. Kuulsad autorid muidugi eriti ei kipu romaanivõistlustest osa võtma, aga ega sellest polegi midagi, nad kirjutavad võistlematagi. Raamatuid muudkui sünnib, jätkuks vaid lugejaid.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio kommentaar