Arvustus. Ta lendab mesipuu poole
Jan Kausi "Ma olen elus" võitis äsja Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia ning on nominent kultuurkapitali proosaauhinnale.
Uus raamat
Jan Kaus
"Ma olen elus"
Tuum 2014
Põlvkonnaromaanide häda kipub sageli see olema, et rusuva mineviku pained segavad tulevikku ja olevik, va õnnetuke, jääb kõige selle juures eriti vaeslapse rolli, keda ei hakata isegi koos pesuveega välja viskama. Jan Kausi viies ja seni mahukaim romaan liigub aga läbi kolme põlvkonna tänapäeva välja rahulikus ja inimsõbralikus tempos. Kõige selle kohal hõljub tubaka asemel suitsetatava õietolmu hubane lõhn läbisegi metsaniiskuse ja tuule hõnguga. Tähelepanelikult kõrvu teritades võib kuulda mesilasetiibade pehmet suvist surinat.
Paik, kust romaani tähed ja sõnad mesimummudena välja lendavad, on Tarurootsi. Tarurootsi on romaani algus, keskpaik ja lõpp. See on natuke Noarootsit meenutav, kuid siiski fiktiivne paik saja kümne ruutkilomeetri suurusel poolsaarel. Tarurootsi on lühikese, kuid intensiivse perioodi vältel mesilaste paradiis. Karuputked, koriandrid, sigur, kikkaputked, valged mesikad ja majoraan toidavad raiesmike äärde paigutatud mesitarusid. Seal asus mesindussovhoos, kust igal aastal lahkus raudteed pidi erirong kahe 60-tonnise tsisterniga, mis sisaldasid erimett erilistele inimestele erilises Moskvas.
Kui Eesti saab jälle iseseisvaks, lahkuvad Tarurootsist pisitasa inimesed ja mesilased. Kannatlikult oma aega oodanud üheksavägiste ja kikkaputkede vohamist ei peata enam miski. Sealse huvitavaid taimekooslusi kasvatava maa vastu hakkab huvi tundma geneetiliselt muundatud ravimtaimi tootev suurfirma.
Raamat sisaldab hulgaliselt viiteid popmuusikale, alates The Smithsi legendaarse ja imeilusa pala "There Is A Light That Never Goes Out" siinseks motoks olevatest sõnadest. Mäletate: "And if a ten ton truck / Kills the both of us / To die by your side / Well the pleasure, the privilege is mine". Jaa, see on ka armastusromaan oma illusioonide ja ideaalidega.
Romaani lineaarset liini on vähemalt esiotsa võrdlemisi keeruline jälgida, erinevate ajastute erinevad tegelased materialiseeruvad näiliselt igasuguse süsteemi ja korrapärata. Päris kindlasti on teoses kas just reeglina autobiograafilisi luupainajaid, kuid Kausi ometi mingil moel kummitanud mõtteid ja teemaarendusi. Liinid hargnevad ja põimuvad. Kätele kleepunud mett saab ära limspida või maha pesta, esivanematelt päritud geenidega on märksa keerulisem. Nendega tuleb õppida lihtsalt koos elama, ega siin muud nippi vist olegi.
Materjali on materialiseerunud hulgaliselt. Küllap pakkus väljakutset selle külluse ohjamine ja suunamine kui ideede genereerimine. "Ma olen elus" on loomulikult välja kukkunud. Mängulisus on samuti üks teose põhiväärtustest. Sündmused on vahel reaalsusest küllaltki kaugel, kuid see võlubki.
Ei saaks öelda, et kõik raamatu tegelased just ühiskonna alustalad ja sädeinimesed oleksid, kuid nad on inimesed oma paljude puuduste ja mõne voorusega. Nad on elus.
Toimetaja: Valner Valme