Arvustus. Kirjutamata jäänud mõrv
Uus raamat
Rein Raud
"Täiusliku lause surm"
Mustvalge, 2015
Rahulikult looklev juturada või tükkideks rebitud kakofoonia, afektieelne ärevus?
Võib-olla ma liialdan. Loomulikult on Rein Raua viimane romaan „Täiusliku lause surm” (TLS) midagi hoopis muud kui Gustave Flaubert (see perfektsionismi halastamatu rüütel), aga küsimus on juba ajas, õigupoolest on küsimus tehnilistes vahendites. Flaubert’il oli sulg ja paberileht, meil on helendav ekraan täiuslikult manipuleeritava tähtedemassiiviga. Kõik on kiirem, lärmakam, klikitavam. Koos tehniliste vahenditega nihkub paigast ka kirjanduse vormiline ja sisuline struktuur, TLSi lehitsedes hakkab silma, kuidas tekst on siin-seal ära markeeritud, ülejäänud massiivist välja tõstetud ja kastiga eraldatud (umbes nagu ajaleheartiklite väljatõsted), tõmmates endale lugeja tähelepanu, katkestades ja hakkides seda, nagu tekstitaguses nähtamatuses pesitsevale Suurele Manipulaatorile parajasti pähe tuleb.
Aga teksti vormiga on ju ka varem mängitud. Eesti kirjandusest meenuvad näiteks Barthol lo Mejori „Popdada 2007-2008” (Värske Rõhk, 2008), mille lõigustruktuur jäljendab virtuaalseid vestluskeskkondi, Birk Rohelennu „Mu sõraline sõber” (Tammerraamat, 2009), kus tähtede välimus peaks just nagu võimendama kirjutatu sisulist sõnumit, Margus Karu viimane romaan „Täna on täna ja forever on forever” (Pegasus, 2015), mille väljatõsted on üsna sarnaselt markeeritud kui TLSiski. Inimese suhe trükitud teksti on teisenemas. Ühest küljest väljendaksid sellised fenomenid otsekui nõudlust elava, vaatemängulisema sõna järele, millega virtuaalmeedias lootusetult ära ollakse harjunud („näpitavad” tekstid, veebiruumi käsitamatusse labürindiavarusse eksitavad „klikid”, mis annavad nende kasutajale täiesti uudse liikumistaju – paigast nihkumata läbitakse silmapilgu jooksul lugematud wifisooned ja hüpertekstuaalsuse tunnelid). Sellises nähtuses avalduks justkui teksti materialiseerumispüüd. Kujutlusvõime tõrjutakse tagaplaanile, maailma aistitav tajumisviis tõstetakse esile.
Raua uusima romaani (meta)küsimus võiks seisneda kujuteldava ja käegakatsutava vahekorras, tõlgenduste vastuolulisuses, oleva ja olematu põrkumises. Juba teose avalauses teatatakse lugejale, et järgneva loo lahkuminekud ajaloolisest tões on [autorile][1] hästi teada, et tagantjärele tõmbub mälu kokku [..] aeg läheb kiiremaks (lk 7), ja nende sõnade lahtimõtestajal ei jää üle muud, kui leppida selle ebamäärase teadaande kõikmõeldavate tõlgendamismängudega. Järgnevatel lehekülgedel koorubki lahti üsna haarav, kindlate žanrireeglitega, ehkki mõnevõrra visandlik põnevuslugu. Seejuures ei lakka autor jälgi segamast, tegevus rullub lahti 80ndate aegses Nõukogude Eestis, olme pressib vägisi peale, koolihambaarst ja tema ohvrid, Viru hotell, Gloria, žigulid ja Vana Tallinn. Ühesõnaga talutav äng ja rahuldavad rõõmud. Neist detailidest joonistubki välja teose ruumiline karkass, foon sündmustele, mille sobitamist ajaloolisse konteksti peab juba igaüks omal jõul üritama. Ometi tundub suhe realistlike olmedetailide ning kaheldava tõeväärtusega spiooniloo vahel oluline, tõuseb ju sellest taas küsimus tõe ja väljamõeldise vahekorrast. Pealegi loob lisamõõtme autori (oletatav) reaalmina, kes tükib tähendustevälja paljususest niigi tiinesse õhku oma mälestustega nõukogudeaegsetest telefonidest, KGB agentidest ja muust, juhatades meid taas küsimuseni reaalselt eksisteerinud ning autori väljamõeldud (fiktiivsete, põnevuslooliste jms) sündmuste vahekorrast.
Autori teema on kirjanduses nii või teisiti üks problemaatilisemaid. TLSi puhul võib vaid fantaseerida, kas kirjaniku (oletatav) reaalmina sekkub oma isiklikele mälestustele ja tähelepanekutele tuginedes teksti seepärast, et suurele, fiktiivsele narratiivile mingi konkreetne suund anda ja tulla vastu (kõigi eelduste kohaselt) eestikeskse maailmamudeliga lugejale. Poputada teda tuttavate, juba nostalgiahõnguliste minevikudetailidega ning mustvalge mustrijoonisega, milles on moraali vahekord, õige ja vale suhe täpselt paigas, pakkuda igati mugavat, kuritegeliku Nõukogude Liidu ning vaprate noorte vabadusvõitlejate vastandust. Või on tegemist järjekordse mänguga, jälgede segamisega, tõe ja tõendamatu mudamaadlusega, küsimusega, kus lõppevad autori reaalsed mälestused/uskumused ning algab fiktsioon – kirjanduslikel motiividel loodud narratiiv, mille tähendussügavus pealispindsest lihtsusest hoolimata hoopis metafüüsilisematele radadele kandub, pruukimata omada mingit seost reaalse ajaloolise käsitlusega (n-ö) tegelikult toimunud sündmustest ja nende sündmuste osalistest.
Igatahes Kiek in de Köki torni juurest Harjumäe külge pidi alla kulgevat asfaltteed, mille kohta absoluutselt mitte keegi peale üksikute maakaardisõprade ja paari linnavalitsuse töötaja ei teadnud, et selle ametlik nimi on Nõukogude tänav (lk 11), mööda ei jaluta alla mitte tavaline sovetihall abiturient, vaid tõeline partisan, vabadusvõitleja ja idealist, kelle kaaslasteks on teised, üsna naivistlikult portreteeritud kangelased, vastasteks aga jõletu süsteemi poolt ära seeditud julgeolekutöötajad. Ometi püsib kogu see isamaalistest aadetest kantud ideoloogia kahtluse vundamendil, sest juba esimesel leheküljel teatab autor, et üht teatavat Kalevipoja kuju, millel on teose ruumilises kompositsioonis keskne koht, ei ole [tegelikult] olemas, nagu ka skulptorit, kes ta justkui oleks loonud, ja isegi juhul, kui ta ikkagi seisnuks seal, [on ikkagi kaheldav], kas teda võinuks kasutada nii, nagu siin räägitud (lk 7). Sadakond lehekülge hiljem markeeritakse need mõistatuslikud sõnad ka märgiliselt, suur kivist mehemürakas [Kadrioru muuseumi] toa nurgas saab sümboliks, mille kaudu sõlmitakse esimene side nn puhta hingega armastajaid kehastavate kangelaste vahel, kes esindavad küll erinevaid rahvusi, ent jagavad sellegipoolest sama väärtust, üksteise rikkumatut süütust ehk tõde. Ta astus skulptuurile lähemale, et kindlalt veenduda, et tegemist on õige Kalevipojaga. Jah, oli jah Oskar Meering, 1890–1949. [---] Kui ta poleks nii terase pilguga vaadanud, polekski ta võib-olla seda pisikest pakikest näinud. (lk 100).
Pisike pakike „avaldab” tõe koletu süsteemi kohta ning tuleb omaenese heaoluga riskides riigist välja toimetada, paljastamaks tegelikkust ka teistele. Sellega paralleelselt kulgeb kaks armulugu, osalisteks erinevatest rahvustest (mõlemal juhul jätkab natsioonide mäng teose loogilist vastandust, eesti ja vene kõrvutamist) ja iseseisvusaatelistest või nõukogudevastastest (oleneb, kummalt poolt vaadata) ideaalidest kantud armastajad, ent kui ühte suhet seob eelkõige seksuaalsus ning n-ö saatusliku naise (femme fatale) kujutis, siis teine lugu on kantud pigem femme fragile (õrna, hapra, tundleva naise) arhetüübist. Lugedes Raua teksti puhtakujulise tragöödia võtmes, võiks öelda, et (mõlema) süsteemi tõelisteks, absoluutset süütust kehastavateks kannatajateks saavad „puhtad armastajad”. Nad on nii diktaatorliku režiimi kui ka kangelasliku partisanluse paratamatud ohvrid (sest kas pole siis iga üldistava idealismi hinnaks üksikisiku huvide allutamine?). Täieliku tragöödilise efekti rikub paraku romaani viimane peatükk, epiloog, mis oma elulises küünilisuses, pragmaatilisuses ning iseendast küllastunud robustsuses õõnestab igasuguste ideaalide (mille hulka võiks kuuluda ehk armastus või veendumuski) otstarbekust või ülepea võimalikkust.
Aga jätkem tragöödia. Oma naivistlike ja selgejooneliste karakterijoonistustega ning professionaalselt komponeeritud (põnevusloolise) arenduskäiguga sobiks TLS ideaalselt näiteks leedu-prantsuse lingvisti ja semiootiku Algirdas Greimasi aktantide teooriasse, mille kohaselt kõikvõimalikud narratiivsed lood taanduvad kuue funktsiooniga universaalsele põhimudelile. Fookus nihkub nõnda tegelastelt tegevusele, moodustades Greimasi järgi kolme peamist jõujoont suhestavad paarid: subjekt-objekt, saatja-saaja, liitlane-vastane [2]. TLSi puhul võiks sellisel juhul subjektiks pidada dissidentidest abiturientide põrandaalust rühmitust, objektiks eesti vabastamist, liitlasteks mõlema armuloo kangelasi ja teisi (vabadusvõitlejatega) koostööd tegevaid isikuid, vastasteks aga süsteemi hammasrattaiks muundunud agente ja teisi karikeeritult portreteeritud vaenlase kujusid, näiteks groteskini nihestatud piirivalvureid, kes tabamatuks jäävast jõhkruslustist lõikavad lõhki vana mehe kohvrist leitud mängukaru (lk 71). Peale Raua romaani sobiks selline stseen hästi mõnda klassikalist ideoloogiakaanonit kandvasse teosesse, kus seisavad vastamisi kangelaslikkus ja kurjus, eneseohverdus ja reetmine, vaprus ja valelikkus ning teised sedalaadi binaarsused (mis viitavad iseenesest vaid sellele, et mingil põhjusel on autor pidanud vajalikuks säärast võttestikku kasutada). Saatja võiks Greimasi funktsioonidele tuginedes olla väikese riigi vabaduseiha kui selline, saaja aga võõra ikke all kannatav eesti rahvas.
Mudelist tõukudes kerkib paratamatult üles küsimus, kuidas suhestub TLS ülepea isamaalisusega. Mida tähendab isamaalisusest kõnelemine ajal, mida mitmete märkide järgi saaks pidada rahvuspiiride hajumise (ja paradoksaalsel kombel ka sellest tingitud konfliktide) ajastuks, murranguperioodiks, mil globaliseerumise (kui mõiste) tähendus võtab üha uusi (ja mõne meelest ka ähvardavaid) vorme. Segaduste keskel võibki mõni otsida pidepunkti teadmisest, et igast hävingust sünnib paratamatult ka midagi uut ja võib-olla – mis sest, et usk kuulutatakse lollide pärusmaaks – sünnib midagi senisest toimivamatki, harmoonilisemat.
Arvustuse alguses sai üsna juhuslikult mainitud prantsuse kanoonilist suurmeistrit Gustave Flaubert’i, seda kirjanduslikku veidrikku, keda tuntakse peamiselt tema maniakaalse täiuslikkuseiha järgi – üritas ta ju luua absoluutset kõlalist harmooniat kogu romaani sõnalis-lausestuslikule struktuurile. Nüüd, pea poolteist sajandit hiljem, on sõna väärtus tuntavalt devalveerunud. Infovoog pressib peale, on palju üksteisest üle rääkimist ja lausepahna, kaubanduskeskusse astudes juhatatakse hüpnotiseerival häälel ühe imeväärse toote juurest teiseni, andes unistustele reaalse kuju ja omandamisvõimaluse. Paraku, mida rohkem on sõnu, seda triviaalsemalt nad kõlavad. Pöördudes tagasi kõnesoleva romaani konkreetse narratiivi juurde, võiks selle üheks kulminatsioonipunktiks pidada nn puhaste armastajate (seksuaalset) ühinemist, mille käigus üks pool sosistab teise kõrva lugeja ootusi rahuldades ja autori (ainu)hinnangu kohaselt selle pealkirjas lubatud täiusliku lause (lk 139). Enesestmõistetavalt jääb lause kirja panemata, see eksisteerib vaid romaani (kujuteldava) kangelaspaari ühises teadvusväljas, ühtaegu kättesaamatus ja pealepressivas kujutlusteilmas.
Muu hulgas seostub sellega saksa kirjandusteadlase Wolfgang Iseri postuleering, mille kohaselt virtuaalne mõõde ei ole tekst ise ega ka lugeja kujutlusvõime – ta on teksti ja kujutlusvõime kohtumine.[3] Selle idee kaudu jõuab Iser järeldusele, et dešifreerimisvajadus annab meile võimaluse formuleerida meie oma dešifreerimissuutlikkust, st me toome käeulatusse oma eksistentsi niisuguseid tahke, millest me ei ole otseselt teadlikud.[4] Nõnda võiks (TLSi kontekstis) edasi arutleda, et just väljaütlemata jäänud lause sümboliseerib (teatava vaatepunkti kohaselt) ülimaks lugemisteostuseks peetavat seisundit, n-ö teadvustamatu teadvustamist või kogemist. Ei saa mööda minna sellestki, et lembehetkel välja öeldud „täiuslik lause” kõlakski ümbritsevatele arvatavasti küündimatu banaalsusena, see ei suudaks ealeski väljendada reaalses ajas ja ruumis aset leidvaid, klassikalises mõttes öeldamatuid tundmusi. Välja öelduna kaotaks täiuslik lause oma täiuslikkuse, väljaütlemise aktist endast saakski „täiusliku lause surm”. Selle paberilekandmisest hoidumine oleks seega „kirjutamata jäänud mõrv”.
Aga kuidas puutuvad need (abstraktsed arutelud) nõukogude okupatsiooni? Isamaalistesse aadetesse? Kaasaegsetesse lugejatesse, kes on stereotüüpse meediakuvandi kohaselt riigis pettunud, heaolu mugavustsooni allutatud inimesed, näilised indiviidid, kes ei taha ega suudagi mõista, kuidas riigi mõiste aasta-aastalt üha enam devalveerub, jäädes lõpuks vaid karkassiks ühiskondi valitsevate korporatsioonide mahhinatsioonidele. Kui peaks aga juhtuma, et maailmas hakkavad aset leidma sündmused, millega kohanemiseks on vaja hoopis uusi oskusi ja filosoofiat, siis on ellujäämise eeltingimuseks ju muutus(t)e paratamatusega leppimine. TLSi lugedes tekibki küsimus, miks on autor võõrvõimule vastanduva ja kangelaslikku isamaalisust pakkuva loo rajanud kahtluse ja kaheldavuse vundamendile. Sündmuste keskpunktiks on väljamõeldis Oskar Meeringust ja kuigi esmapilgul tehakse ainult tühiseid nihkeid ajas ja ruumis, näib suurem kompositsioon just neile rõhuvat. Vastus on selge: ettesöödetud palast saab konks, mis haagib kinni. Välja tuleb tõe suhtelisus, tõe manipuleeritavus, tõe valentsus, tõe tõestamatus, tõe tõelevastamatus. Need on küsimused, millele ei saa vist keegi vastata. Ja parem ongi, sest väljaöelduna kaotaks kogu vastus igasuguse poeetika.
Küllap nii toimukski täiusliku lause surm.
[1] Muidugi on autori mõiste olemuslikult küsitav, viidates probleemsele seosele reaalse isiku ning loodud teksti vahel.
[2] Vt Virve Sarapik. „Kala: tegelase ja tegevuse küsimusi”. – Akadeemia 8/1998, lk 1633.
[3] Wolfgang Iser. „Lugemine: Fenomenoloogiline lähenemisviis”. Tõlkinud T. Rosin. – Akadeemia 10/1990, lk 2096.
[4] Samas, lk 2116.
Arvustus Värskest Rõhust.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Värske Rõhk