Mihkel Kunnus: paraku ei suutnud kirja autor veenvalt matkida intelligentset inimest
Päris Mihkel Kunnus (ma vannun, rääkisin temaga tema mobla numbril - VV) kirjutab kultuuriportaalile, mida ta arvab sellest, et eeldatavalt Kaur Kender ja Mikk Pärnits tema nime kasutavad.
Sain täna lõuna paiku EKLi sekretärilt ehmunudhäälse kõne, et kas mina saatsin kümnekonna minuti eest EKLi listi mingi kirja. Loomulikult polnud ma seda teinud ja ma palusin tal selle kirja mulle edasi saata. Sama kiri oli saadetud veel Keskhaiglasse, Arstide liidule, Delfisse, Õhtulehele (ka kultuuriportaalile - VV). Selleks oli loodud minunimeline e-aadress ja ka alla oli kirjutatud minu nimi.
Paraku ei suutnud kirja autor veenvalt matkida intelligentset inimest. Tõenäoliselt seetõttu, et valdab ainult mõningaid esteetilisi madalsstiile (räigus, labasus, epateerimine jms), miska tema püüd kirjutada arukalt ja ametlikult päädis õige koomilises sõnastuses. Nii saingi mitmelt kirjasaajalt väga operatiivselt mureliku vastukaja, et kas olen hakanud tarvitama narkootikume või olen rängas pööripäevapohmeluses. Rahustasin nad maha, tegu oli lihtlabase identiteedivargusega.
Kirja sisuks oli näidata, et ma igatsen mingeid totalitaristlikke tsensuurikomisjone. Küllap seda lootuses, et kirjanike liidu liikmed, kellest enamus mäletab veel oma nahal kogetud totalitarismi, tormab seepeale ehmunult teises suunas ja langetab läved nii madalaks, et ka nemad saaksid sisse ja lõpeks ometi see kirjanike diskrimineerimine kirjaoskuse alusel. Küllap valisid nad kaaperdamiseks minu identideedi seetõttu, et olen nii nooremas kui vanemas põlvkonnas tuntud just selle nõudega, et kirjanikud peavad olema kirjaoskajad ja neile ei teeks paha ka veidi mõistust ja lugemust.
Kes on kirja taga, pole kuigi raske oletada, sest alles eelmisel päeval oli ilmunud Kaur Kenderi nimele registreeritud veebisaidile minu nime all arvustuselaadne proosaräpp Mikk Pärnitsa äsja ilmunud jutukogule ning ka selles kirjas figureerisid just need nimed – Kender ja Pärnits. Samuti mainiti Sirbi putši. Tähendab, kiri näis olevat kantud suurushullustuslikust enesetähtsustusest, megalomaanilisest usust, et Mihkel Kunnus kutsub erinevaid institutsioone üles aktiivsemalt võitlema just nende vastu, nende kui Vana Korra kõige ohtlikumate vaenlaste vastu. Pardon my french – see on sellise grotesksuseni ebaadekvaatne, et mul ei jätku sõnu.
Samuti valdab neid kujutlus sellest, et nad on mingi tõeliselt uue suhtumise esindajad. Ometi võib sõnatäpse kõrvakiilu leida neile näiteks XIX sajandi kirjanduse suurkuju Ivan Turgenevi romaanist „Isad ja pojad”:
“Minu meelest pole Raffael vaskkrossigi väärt, ja ega nemadki temast etemad ole.“
„Braavo! Braavo! Kuula, Arkadi... just niiviisi peavad tänapäeva noormehed väljenduma! Ime oleks, kui teil jüngreid poleks! Varemalt tuli noormeestel mõndagi õppida, ei tahetud ju nõmedusega kuulsaks saada, tahes-tahtmata tehti tööd. Aga nüüd tarvitseb neil vaid öelda, et kõik maailmas on rämps, – ja asi kombes. Noortel hea meel. Ja tõepoolest – enne olid nad lihtsalt tobud, nüüd aga on neist järsku saanud nihilistid.“
Noh, nüüd on lihtsalt nihilist.fm.
P.S. Juhtumi saaks edukalt politseisse anda, sest kuriteokoosseis on olemas. Seda on mulle ka soovitatud ja nad ka ise provotseerinud (küllap, et annaks meediasündmusele kaalu ja nende tähtsus kasvaks), aga mu käsi kuidagi ei tõuse. Mingi lapsepeksmise maik on man.
P.P.S. Kirjutasin käesoleva kommentaari pikkade lausetega, et kõnealused seda lugeda ei saaks.
Mihkel Kunnuse loal avaldame temanimeliselt meiliaadressilt tulnud tema nimega allakirjutatud kirja, mida ei kirjutanud ega saatnud tema:
/Vale Mihkel Kunnuse avalik kiri:
Käesolevaga pöördun kõikide Eesti loomeliitude poole palvega, mis meil kõigil pikemat aega meeles mõlkunud. Kes ei õpi minevikust, on sunnitud seda kordama. Viimase poolaasta jooksul on saanud selgeks asjaolu, et meie eneseidentiteet, kultuuriruum ja väljendusvabadus on pikaajalise, järjekindla rünnaku all. Sarnaselt potti pistetud ja tasapisi kuumenevas vees istuva konna fenomenile toimub õõnestamine aina labasemal ning ilmsemal meetodil. Jättes viisakusest nimetamata konkreetsed isikud ja sündmused (eks nende näod ja pahateod selguvad tulevikus prokuröri abiga niigi), peame olema valmis järgmisteks katseteks lammutada kehtivat ja suurepäraselt toimivat struktuuri.
Sel puhul käin välja alguses ehk radikaalsena tunduva idee luua kirjanduskomisjon (edaspidi ‚kirkom’), mille eesmärgiks on kaitsta edasiste pahaloomulise moega trendide eest Eesti kirjandusmaastikul. Kuna kunstnikena kuuleme riigi tasandil pahatihti rahapuudusest, tuleb olemasolevate fondide üle valvata intensiivsemalt, kui ei kunagi varem. Kirkomi ülesandeks tuleb fondide suunamine sinna, kuhu vaja. Rahastamise vajalikkuse kindlaks määramiseks tuleb tõenäoliselt luua juhtkond, mis loeks ja hindaks eelnevalt Kultuurkapitalile laekunud projekte ja sõeluks välja sisutumad ning labasemad. Filtrina töötav komisjon ei lubaks kunagi tõusta sellistel nähtustel, nagu seda on Kender, Pärnits või Hillar Kohv. Samuti peaks Kirkomi haldusalasse jääma trükikodade riigistamine, võttes arvele kõik trükivõimelised asutused. Nõnda välistame igasuguse väljastpoolt tuleva õõnestustegevuse ja koondame kokku rahad just sinna, kus tarvis.
Ambitsioonikas projekt jääks oma mahult alla vaid haldusreformile, kuid millal siis veel, kui mitte praegu? Kindlama kontrolli haaramine kirjandustegevuse, kuid ka maali- ja helikunsti üle võimaldab säilitada Eesti kultuuri selle puhtal ja väärikal kujul. Ei saa lasta unustusse vajuda Sirbi ümber toimunud putschi katsel, kus tallati mudasse terve rida teenekaid inimesi ning selle asemele trügisid isehakanud. Kirkomile tuleks kõrvale luua muidugi Helikom (helikunstikomisjon) ning Viskom (visuaalkunstikomisjon). Nõnda saame ühe vikatihoobiga niita jalad alt roppustel ja maitsetustel, garanteerides riigi pärandi püsimajäämise. Komitee ettekirjutusi rikkunud inimesed saab panna nn. „musta nimekirja”, mille alusel on ta kuulutatud persona non grataks. Mittesurmavate, humaansete meetodite abil inimese meediast ja väljaannetest eemalehoidmine oleks siiski vaid hädaabinõuks.
Siinkohal sooviksin kohtuda Arstide Liidu esimehega ning kuulda ka Psüholoogide Seltsi arvamust teemadel, mis põhjustab grafomaaniat ja vulgaarset, ebatsensuurset väljendusvajadust. Tartu Ülikooli geenitehnoloogiaosakond, teie abi oleks marjaks. Mis põhjustab ropendamist, agressiivset käitumist? Kirjandushuligaanluse piiramiseks tuleb mõelda väljaspool kehtivat paradigmat. Halb mõte poleks ka see, kui luua oma järelvalveorgan, millel on laiendatud seaduslikud õigused. Sarnaselt turvateenisdustele võib kultuuriministeeriumi siseselt eksisteerida mobiilne üksus, mis sõidab arvutiekraanide tagant välja sikutama ilkujaid, „trolle” (släng) ja kultuuri õigele edendamisele vastuseisvaid elemente. Turvateenistusel oleks piiramatu ligipääs riigi infosüsteemile.
Tõin siinkohal välja vaid mõned head ideed, mida peaks ellu viima esimesel võimalusel ja seda kõigi loomeliitude osalemisel. Mineviku kogemused on näidanud, et peame olema suutelised kultuuri kaitsma, kasvõi ekstreemsete meetoditega. Sun Tzu ütles, et „vaenlane ei maga”. Nii ei tohi ka meie meelest lastta tõusvat mõõna, mille lainel sõidavad pseudointellektuaalid ja ametiühingust väljaspool seisvad loomeinimesed. „E plurubus Unum!”
Vt. ka (näited, millise "huumori" eest kaitsta tarvis)
http://nihilist.fm/parnitsa-semiootiline-pimedus-ehk-habemega-nali/
http://www.rahvaraamat.ee/p/symboolne-eesti-pimedus/550783/et?ean=9789949337491/
Toimetaja: Valner Valme