Peeter Helme: julgus mõelda hooajaväliselt
Kindlasti pole ma ainuke inimene, keda tabas aasta lõpul raamatuuputus. Teadupärast rihivad kirjastused oma raskekahurväe tulistama kõige rohkem ja kõige peibutavamaid nimetusi just detsembris, mil toimuvad kõikvõimalikud väljamüügid ning mil inimesed üleüldse ostavad tavalisest rohkem raamatuid. Ja miks nad ei peakski, raamat on ju tore kingitus, eks?
Muidugi on raamatuid meeldiv saada ja loomulikult ka tore raamatuid lugeda. Siiski pean ometi end ja ilmselt teisigi raamatusõpru tabanud raamatuuputuse taustal küsima: kas kirjastustest on ikka nutikas anda ebaproportsionaalselt palju toodangut välja just aasta lõpus ning katsuda sellest siis kahe-kolme nädala vältel toimuva ostumöllu jooksul vabaneda?
Kirjastajad ise on kindlasti seda meelt, et see on mõttekas. Inimesed otsivad jõulukinke, nad on valmis tavalisest enam raha kulutama ning raamat on loomulikult hea kingitus – mõjub intellektuaalselt, näeb sageli ilus välja ning pole lõppude lõpuks ka arutult kallis.
Samas tundub selline käitumine mulle siiski aasta-aastalt üha imelikum. Tõsi ta muidugi on, et Eesti raamatuturg hingab umbes sellises rütmis: detsembrikuisele jõulumüügile järgneb jaanuaris paus, seejärel on elavnemine vabariigi aastapäeva paiku ning sealt edasi, kuni maikuuni ilmub tõusvas joones rohkem raamatuid; seejärel minnakse suvepuhkusele ning uus raamatu- ja kirjandushooaeg läheb lahti septembris ning tipneb järgmise jõululaadaga.
Siin on oma loogika. Aastas on teatud ajad, mil inimesed käivad meelsamini raha välja just raamatute peale. Üks selline aeg on kooliaasta algus septembris, teine aga peamine kingisesoon jõulude paiku; ajaloo- ja Estica-ainelisi teoseid ostetakse aga kingiks kindlasti ka vabariigi aastapäeva paiku.
Samas on maailm me ümber muutumas. Osalt kirjastamise ja kirjandusega seotud põhjustel, osalt sellest sõltumata. Olukorras, kus nii ise kirjastamine kui ise turustamine on üha tähtsam, ei mängi hooajalisus enam nii tähtsat rolli kui varem. Ning olukorras, kus maailma poliitiline ja majanduselu on üha enam pinges ja sündmusterohkem, on ka Eesti ajakirjandusest sisuliselt kadunud hapukurgihooaja mõiste – suviti ilmuvad Eesti ajalehed pea sama paksude ja sisukatena kui igal muul ajal. See tähendab, et kes plaanib suvel mõne raamatu avaldada, võib olla kindel, et teemadenäljas trükimeedia tunneb selle vastu huvi.
Eelnev arutluskäik ei ole ainult teoreetiline. Kui Kaur Riismaalt ilmus 2015. aasta mais-juunis järjepanu kaks romaani – "Pühamägi" kirjastuses Verb ning kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse võidutöö "Pimeda mehe aiad", olin üsna üllatunud mõlema kirjastuse otsusest anda kumbki raamat välja nii-öelda hooajaväliselt. Enamik televisiooni ja raadio kultuurisaateid oli puhkusel, ka kirjanike liidu kureeritud kirjandusürituste hooaeg oli läbi ning näis, et käes on suur suvi ja raamatud ei lähe enam eriti kellelegi korda. Väljendasin ka Kaur Riismaale hämmeldust, kuid ta kehitas õlgu ja juhtis mu tähelepanu trükimeedia elavale huvile ta teoste vastu.
Ja täpselt nii oligi – otsus tulla raamatutega välja siis, kui keegi teine seda ei teinud, garanteeris Riismaale sooloesinemise konkurentidest tühjaks jäänud laval. Ta raamatutest räägiti. Räägiti palju ja head ning Riismaa sai rohkem tähelepanu kui juhul, kui Verb või Tänapäev rihtinuks ta romaanide avaldamise jõulumüügile, millest kõik kirjastajad teadupärast ohtrat kasumit ootavad.
Ehk siis on tõsi, et rahvusvahelisel kirjastamisturul toimuvad arengud: turureeglite muutumine paindlikumaks, uute müügivõimaluste esilekerkmine ning leidlike turustamisstrateegiate kasutamine kehtib mitte ainult suurtel raamatuturgudel vaid üha enam ka Eestis.
Ning selge on see, et uuest olukorrast võidavad need, kes julgevad uutmoodi mõelda ning teha raamatuesitluse juulis ja mitte detsembris, kui hästi lihtsalt väljenduda. Arvan, et sellest võidaks ka lugeja – mina küll ei jaksanud kõigis detsembris ilmunud raamatupealkirjades orienteeruda, see ülesanne oli lootusetu. Aga nüüd, jaanuaris, tasapisi kirjastustest tilkuvatel raamatutel on täitsa lihtne silm peal hoida. Mitte, et sellest muidugi palju kasu oleks – esialgu tuleb detsembris kogunenud raamatumäed läbi lugeda.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio