Arvustus. Sinise habemega lõputu lugu
Uus raamat
Helen Oyeyemi
"Härra Fox"
Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin
Sari "Moodne aeg"
Varrak
Lugu peabki paeluma, lugu peab tähelepanu köitma, lugu peab hinge minema, lugu peab looma. Lugu peab arenema, lugu peab panema naerma ja nutma, loos peab olema ilu ja valu ja salapära. Lugu peab olema meisterlikult jutustatud. Kui on eriti hea lugu, siis loob see oma maailma. Helen Oyeyemi "Härra Fox" on kõike seda ja enamgi veel. Kindlasti üks tänavustest parimatest eesti keelde tõlgitud romaanidest.
Kas tänapäeva maailmast on muinasjutud kadunud? Saksa muinasjutu-uurija Rainer Wehse on öelnud, et muinasjutt vaatab meile vastu igast nurgatagusest ning seda ka töötluste ja paroodiatena - internetist, koomiksitest, piltjutustustest, televisioonist, raadiost, maalikunstist, lõbustusparkidest. Ja veel kümnetest kohtadest. Nii on.
1984. aastal Nigeerias sündinud ja pisiplikana Londonisse kolinud joruba Helen Olajumoke Oyeyemi enda elu meenutab samuti muinasjuttu. Vähekindlustatud immigrantide perest pärit Helen sai oma esimese raamatulepingu 18-aastaselt ja samal päeval sai ta sisse ka Cambridge’i. Nüüdseks on tema kontol viis romaani ja paar näidendit, kõik need põhinevad suuremal või vähemal määral muinasjuttudel.
"Härra Fox" on tema neljas romaan. Mingil juhul ei tasu seda segi ajada paari aasta taguse vaimuka multifilmiga "Incredible Mr Fox". See on romaan romaanist, kirjutamisest kirja pandud jutustus. On justkui kolmnurk, millest saab hulknurk. On kirjanik St John Fox ja tema abikaasa Daphne. Ja neiu Mary Foxe, kes materialiseerub eikuskilt. Neiule meeldivad muinasjutud, talle meeldivad neis toimuvad muundumised, kõik on maskeeritud või teel kellekski teiseks saamise poole. Fantaasia seguneb reaalsusega, reaalsus unenäoga, folkloor argipäevaga. St Johni huvitavad fuugaseisundid. See on seisund, kus inimene on ärkveloleku ja une piirimail ning käitub vaid pealtnäha normaalselt. Enamus raamatu lehekülgedest ongi otsekui fuugaseisund, kusjuures mingist hetkest ei ole enam oluline isegi mitte väljaarendatud süžeega narratiiv, vaid see seisund, mille sõnad esile kutsuvad. Järg lipsab käest, tunne jääb. Ja rebased tulevad.
Imemuinasjutu peategelane on reeglina ikka olnud inimene, kuid teine kindel tunnus on vähemasti ühe imelise elemendi olemasolu. Tabusid keelatud ruumist leiab rikkalikult nii Ida kui Lääne kirjanduspärandist ja päevselge on, et Charles Perrault kirjutas aastal 1695 ümber pelgalt mõne iidvana loo. Sinihabeme motiiv on leidnud rikkalikku kasutamist nii kirjanduses, filmikunstis kui teatrilaval, viimased eestlastele tuttavad näited ehk paari aasta eest ilmunud Belgia kirjaniku Amélie Nothombi "Sinihabe", Von Krahli samanimeline teatrilavastus ja kuus aastat tagasi PÖFFil linastunud Catherine Breillat' "Sinihabe". Võta kust tahes, Sinihabeme lugu on üks habemega lugu nii otseses kui kaudses mõttes, kuid kuna keeld kui selline on tekitanud huvi ja iha läbi aegade, pole midagi imestada, et sellel teemal võetakse ette järjest uusi ja uusi variatsioone. Paljukest see inimloomus viimase paari tuhande aasta jooksul ikka muutunud on.
Toimetaja: Valner Valme