Otseülekanne lõppes: seminar lubatust ja keelatust lastekirjanduses
20. oktoobril 2015 kell 10.30–16.00 korraldavad Eesti Lastekirjandus Keskus ning Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminari "Laps kirjanduses 3: Keelatud ja lubatud lastekirjanduses". Siinne kultuuriportaal kannab üle päeva teise poole.
Seminar jätkab 2013. aastal algatatud populaarset seminarisarja. Varem on süvenetud küsimusse, millised raamatud ja autorid mõjutavad noort lugejat – näiteks vaagitud lapstegelase olulisust, aga süvenetud ka Põhjamaade lastekirjandusse. Ettekanded on ilmunud Eesti Lastekirjanduse Keskuse toimetistes.
Seekordne teemapüstitus keskendub intrigeerivale, seni väheuuritud teemale: tsensuurile ja tabudele tänapäeva lastekirjanduses, sellele, millest lastele arvatakse sobivat kirjutada ja millest vaikitakse. Sissejuhatavalt piiritletakse tsensuuri liike ning ei puudu ka võrdlevad põiked kirjandusajalukku.
Eesti lastekirjanduse tabudest ja piiridest räägivad Jaanika Palm, Leelo Tungal, Mari Niitra, Ilona Martson, Krista Kumberg ja Elle-Mari Talivee. Kaks ettekannet on välisesinejatelt: Ilze Stikāne Läti Ülikoolist kõneleb pedagoogilisest tsensuurist läti laste- ja noortekirjanduses, Maria Porjadina Venemaa Raamatupalatist kajastab vene lastekirjanduse teravaid teemasid. Võõrkeelsed ettekanded on varustatud tõlkega.
Ühtlasi esitletakse Eesti Lastekirjanduse Keskuse toimetiste 6. vihikut.
Seminar toimub Eesti Lastekirjanduse Keskuses Tallinnas, Pikk tn 73. Info: [email protected], [email protected].
Osavõtt on tasuta, palume eelnevalt registreeruda aadressil [email protected] 16. oktoobriks.
PÄEVAKAVA (tumedaga märgitud ülekande osa)
10.30 Avasõnad
10.35 Jaanika Palm (Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija), "Tsensuurist enesetsensuurini"
Varaseimad katsed lastekirjandust tsenseerida on seotud Jean–Jacques Rousseau nimega. Mida enam levis tema pedagoogilisest traktaadist "Emile" (1762) pärinev käsitlus, et laps on puhas ja süütu ning vajab kurja maailma eest kaitset, seda enam leiti vajalik olevat ka lastele mõeldud kirjavara valida. Ettekandes heidetakse pilk tsensuuri ja lastekirjanduse seostele, vaadeldakse tsensuuri erinevaid ilminguid ja vorme ning otsitakse vastust küsimusele, millist rolli mängib tsensuur tänapäeva eesti lastekirjanduspildis: mis on keelatud ning mis lubatud.
11.00 Ilze Stikāne (Läti Ülikooli professor, lastekirjanduse uurija), „Pedagoogiline tsensuur” läti laste ja noortekirjanduses”
Ettekandes on vaatluse all pedagoogilise tsensuuri teema. Lätis on tugevnenud tendents rakendada lastekirjanduse hindamisel nn idülli-kriteeriumit, st heakskiidu pälvivad vaid need raamatud, mis kujutavad õnnelikku, päikselist ja helget maailma; võib täheldada ka vulgaar-sotsioloogilist lähenemist, purismi ja tsensuuri taassündi. Seetõttu pälvivad meie tähelepanu teemad, mis puudutavad eelkõige täiskasvanuid – missugune on ühiskonna kultuuriline kompetents.
11.30 Maria Porjadina (Venemaa Raamatupalati teaduslik töötaja, kriitik, ajakirja Tšitajem Vmeste autor, eesti lastekirjanduse tutvustaja), "Teravad teemad Venemaa lastekirjanduses”
Laste lugemise juhtidel (eeskätt raamatukoguhoidjatel ja pedagoogidel, seejärel lapsevanematel, aga ka raamatulevitajatel) Venemaal pole tänapäeval kuigi lihtne tagada lapse- ja noorukieas lugejatele ligipääsu raamatutele, mis käsitlevad „teravaid” teemasid. Asi on korduvalt läinud kui mitte otseselt ühtede või teiste väljaannete ärakeelamiseni, siis vähemalt katseteni eemaldada raamatuid kaubandusvõrgust või raamatukogudest. Arvame, et taolised meetodid on absoluutselt lubamatud, ja teema „teravus” tõttu ei ole mingit põhjust keelata või piirata lugejate ligipääsu ei aime- ega ilukirjanduslikele raamatutele. Kuid ei maksa arvata, et kõik raamatud, milles tõstatatakse „teravaid”, lapse jaoks aktuaalseid küsimusi, on head, meisterlikud teosed. Raamatu teemad, problemaatika, sündmustik, käsitletavad küsimused – see kõik ei näita teksti kvaliteeti. Mitte mingil juhul ei tohi raamatut ära keelata põhjendusega, et „selles räägitakse narkomaaniast”, kuid pole ka põhjust seda teost kiita ja soovitada vaid selle eest, et see on „aktuaalne”.
12.00 Mari Niitra (Liivi Muuseumi juhataja), „Täiskasvanute hirmud ja nuditud tekstid: kas lapsele võib kõigest kirjutada?”
Lastekirjanduse kujunemisest peale on üks seda defineerivaid küsimusi olnud: millest ja kuidas võib lastele kirjutada? Ühest küljest peaks lasteraamat käsitlema ka täiskasvanute maailma olulisi teemasid, teisalt piiravad kas või sünnist ja surmast kirjutamist mitmesugused tabud. Ettekanne vaatleb, millised tabuteemad lastekirjanduses tänini püsivad ning uurib, millal võib lapslugeja säästmise asemel olla tegemist hoopis täiskasvanute valehäbiga.
12.20 Küsimused esinejatele
12.50 ELK Toimetiste 6. vihiku esitlus
Seminari 1. poolt juhatab Elle-Mari Talivee
13.00–14.00 Lõuna
14.00 Leelo Tungal (ajakiri Hea Laps). Õnnelik lapsepõlv ilma hüüumärgita
14.20 Ilona Martson (ajakiri Täheke). Piiride kulgemine uuemas eesti lastekirjanduses. Lasteajakirja toimetaja märkmed
14.40 Krista Kumberg (Lääne Maakonna Keskraamatukogu). Tsensor ilma punase pliiatsita
15.00 Elle-Mari Talivee (UTKK). (Kas) lasteraamatu lõpp võiks alati olla õnnelik ehk juhtumianalüüs Tuglase „Siilist”
Sõnapaar „õnnelik lapsepõlv” on ajapikku muutunud nii põhjalikult pruugitud klišeeks, et enamjagu täiskasvanutest – mina kaasa arvatud – kasutab seda enamasti ikka ainult iroonilise alatooniga. Ometi tahavad kõik – mina kaasa arvatud –, et nende lapsed oleksid õnnelikud. Ja mitte ainult lapsepõlves, vaid eluaeg. Õnnelik saab aga inimene olla ikka ainult siis, kui ta tunneb end turvaliselt ja usub, et saab elus hakkama. Kuigi väidetakse, et lapsed loevad aina vähem raamatuid, esitatakse lastekirjandusele üha enam nõudmisi, mis peaksid justkui tagama laste turvatunde kosumist, kuid vahetevahel jõutakse nende nõudmistega absurdi piirile.
Tsensuuriga on minu põlvkond, kelle lapsepõlv möödus nõukogudemaal, küll maast-madalast harjunud, kuid kaasaegne, nn demokraatlik tsensuur, millest soovitakse aretada valvsat enesetsensuuri, paneb nii kirjanikke kui küllap ka lapsevanemaid samuti mõnikord pead vangutama. Vahe on siiski olemas – juba kas või selles suhtes, et saame sellest kõnelda ja oma kogemustest näiteid tuua.
Toimetaja: Valner Valme