Loe katkendit Tan Twan Engi romaanist "Õhtuste udude aed"
Kirjastuselt Varrak ilmus Malaisia kirjaniku Tan Twan Engi romaan "Õhtuste udude aed". Raamatu on inglise keelest tõlkinud Triin Tael ja toimetanud Kirsti Sinissaar.
Sisukirjeldus:
Noor naine Yun Ling on otsustanud rajada Malaisia mägismaale aia oma Jaapani okupatsiooni ajal tapetud õe mälestuseks. Ainsana saab teda plaani elluviimisel aidata Aritomo, harukordsete oskuste ja mainega mees, kes kunagi oli Jaapani keisri enese aednik. Yun Ling võtab vastu Aritomo ettepaneku hakata tööle tema õpipoisina ning sellest saab alguse teekond naise minevikku, mis on tihedalt põimunud tema paljukannatanud kodumaa ajaloo saladustega.
Tan Twan Eng on sündinud 1972. aastal Malaisias. Ta õppis Londoni ülikoolis juurat ja töötas aastaid Kuala Lumpuris advokaadina, enne kui pühendus kirjandusele. Engi debüütromaan "Vihmaand" ilmus 2007. aastal. Teine romaan "Õhtuste udude aed" (2012) jõudis Bookeri auhinna kandidaatide lõppnimekirja ja võitis Aasia tähtsaima kirjandusauhinna Man Asian Literary Prize.
KATKEND:
Kord elas pilvede kohal mäel mees, kes oli olnud Jaapani keisri aednik. Enne sõda polnud just paljud inimesed temast kuulnud, aga mina olin. Ta oli lahkunud oma kodust päikesetõusu veerel, et tulla Malaia keskmägismaale. Olin seitsmeteistkümneaastane, kui mu õde temast esmakordselt rääkis. Möödus kümme aastat, enne kui ma üles mägedesse temaga kohtuma sõitsin.
Ta ei palunud vabandust selle eest, mida tema kaasmaalased olid mu õe ja minuga teinud. Ei sellel vihmakriimulisel hommikul, kui me esimest korda kohtusime, ega ühelgi teisel korral. Millised sõnad oleksidki mind valust terveks ravinud, õe mulle tagasi toonud? Mitte mingid. Ja ta sai sellest aru. Vähesed said.
Kolmkümmend kuus aastat pärast seda hommikut kuulen jälle tema häält, mis on õõnes ja kaikuv. Mälestused, mis ma olin luku taha pannud, on hakanud end vabaks murdma nagu Arktika mandrilava küljest murenevad jäätükid. Unes hulbivad need lahtimurdunud jääpangad mäletamise koiduvalguse poole.
Mind äratab mägede vaikus. Selle vaikuse sügavus – Yugirist eemal olles olin selle unustanud. Kui avan silmad, värelevad maja üminad õhus. Vana maja hoiab oma mälestustevaru alles, mäletan, et Aritomo ütles mulle kunagi nii.
Ah Cheong koputab uksele ja hüüab mind tasakesi. Ronin voodist välja ja panen hommikumantli selga. Otsin pilguga kindaid ja leian need öölaualt. Neid kätte tõmmates palun majapidajal sisse tulla. Ta siseneb ning paneb väikesele lauale tinakandiku teekannu ja taldriku lahtilõigatud papaiaga; sedasama oli ta teinud igal hommikul Aritomo heaks. Ta pöördub mu poole ja ütleb: „Soovin teile pikka ja rahulikku pensionipõlve, kohtunik Teoh.”
„Jah, paistab, et jõudsin sinust ette.” Ah Cheong on minu rehkendust mööda minust viis-kuus aastat vanem. Kui ma eile õhtul saabusin, polnud teda kohal. Takseerin teda, seades nähtu kihthaaval selle peale, mis mul meeles on. Ah Cheong on väike ja korralik mees, lühem, kui mäletan, pea on nüüd täiesti kiilas. Meie pilgud kohtuvad. „Sa mõtled sellele, kuidas sa mind esimest korda nägid, eks?”
„Mitte esimesele korrale, vaid viimasele päevale. Sellele päevale, kui te lahkusite.” Ah Cheong noogutab endamisi. „Ah Foon ja mina – me lootsime ikka, et tulete ühel päeval tagasi.”
„Kas tema tervis on korras?” Kallutan end küljele, et Ah Cheongi selja taha vaadata, otsides ukselt tema naist, kes ootab, et teda sisse kutsutaks. Nad elavad Tanah Ratas ja sõidavad igal hommikul rattaga mööda mägiteed üles Yugirisse.
„Ah Foon heitis hinge, kohtunik Teoh. Neli aastat tagasi.”
„Jah. Jah, muidugi.”
„Ta tahtis teile öelda, kui tänulik ta oli, et te tema haiglaarved kinni maksite. Mina olin ka tänulik.”
Avan teekannu kaane ja sulen taas, püüdes meenutada, millisesse haiglasse Ah Foon oli pandud. Nimi tuleb mulle meelde: leedi Templeri haigla.
„Viis nädalat,” ütleb Ah Cheong.
„Viis nädalat?”
„Viie nädala pärast saab kolmkümmend neli aastat sellest, kui härra Aritomo meie juures lahkus.”
„Tule taevas appi, Ah Cheong!” Peaaegu sama kaua olen Yugirist eemal olnud. Kas majapidaja mõistab mu üle kohut üha suureneva aastate arvu alusel, mis on möödas viimasest korrast, kui ma selles majas käisin, nagu isa, kes teeb oma lapse kasvamise tähistamiseks köögiseinale järjekordse sälgu?
Ah Cheong naelutab pilgu punkti kusagil mu õla taga. „Kui midagi muud ei ole ...” Ta hakkab ümber pöörama.
Ütlen leebemal toonil: „Ootan täna hommikul kella kümneks külalist. Professor Yoshikawat. Juhata ta elutoa verandale.”
Majapidaja noogutab korra ja lahkub, sulgedes enda järel ukse. Murran pead, ja mitte esimest korda, kui palju ta teab, mida ta oma teenistusaastatel Aritomo juures näinud ja kuulnud on.
Papaia on jahutatud just nii, nagu mulle meeldib. Pigistan selle peale laimisektorist mahla, söön kaks viilu ja panen siis taldriku käest. Astun lükandust avades verandale. Maja kükitab madalatel postidel ja veranda on maast umbes poole meetri kõrgusel. Bambusrulood kriiksuvad, kui ma nad üles tõmban. Mäed on täpselt sellised, nagu ma neid alati mäletanud olen, esimene hommikuvalgus sulab mööda nende külgi alla. Muru katavad niisked närbunud lehed ja lahtimurdunud raod. Seda majaosa varjab põhiaia eest plank. Üks jupp sellest on kokku varisenud ja mahakukkunud lippide vahelistest pragudest turritab välja kõrge hein. Selle paiga unarusse jäetus šokeerib mind, ehkki olen selleks valmistunud.
Ida pool on üle plangu näha osa Majuba teeistandusest. Oruõõnsus meenutab mulle munga avatud pihke, mis on uue päeva õnnistuse ootel kausiks seatud. On laupäev, kuid teekorjajad rühivad ikkagi mööda nõlvu aeglaselt üles. Öösel on olnud torm ja pilved on endiselt mäetippude otsas lõksus. Astun verandalt alla kitsa keraamilistest plaatidest riba peale, mis on mu paljaste taldade all külm ja märg. Aritomo hankis plaadid Ayutthayast ühest varemetes lossist, kus nad kunagi olid ühe iidse ja nimetu kuninga hoovi sillutanud. Need plaadid on viimsed jäänused ühest unustatud kuningriigist, mille lood on määratud unustuse hõlma vajuma.
Tõmban kopsud pilgeni täis ja hingan välja. Nähes omaenda hingust kuju võtmas, seda õhust koosnevat ämblikuvõrku, mis alles sekund tagasi oli olnud minu sees, meenub imestus, mida see minus vanasti tekitas. Viimaste kuude surmväsimus voolab mu kehast viimseni välja, ent tulvab hetke pärast minu sisse tagasi. On imelik tunne, et ma ei pea enam oma nädalavahetusi mööda saatma patakate viisi apellatsioonidokumente lugedes või terve nädala paberitööga järje peale saades.
Hingan veel paar korda läbi suu välja ja vaatan, kuidas hingeõhupahvakud aeda hajuvad.
o
Mu sekretär Azizah tõi ümbriku mulle veidi enne seda, kui me kohtusaali minekuks mu kabinetist lahkusime. „See tuli teile just praegu, puan,” ütles ta.
Ümbrikus oli kirjake professor Yoshikawa Tatsujilt, mis kinnitas meie Yugiris toimuva kohtumise kuupäeva ja aega. Kiri oli saadetud nädal tagasi. Professori korralikku käekirja vaadates tekkis mul kahtlus, kas nõusolek temaga kohtuda polnud ehk viga. Hakkasin kokkusaamisest äraütlemiseks juba talle Tokyosse helistama, kui taipasin, et ta on juba teel Malaisiasse. Ja ümbrikus oli veel midagi. Kui ma ümbriku kummuli keerasin, pudenes mu kirjutuslauale tosina sentimeetri pikkune peenike puupulk. Võtsin selle kätte ja torkasin laualambi valgusesse. Puit oli tume ja sile, pulga otsa olid uuristatud peened, osalt kattuvad vaod.
„Nii lühike söögipulk-lah1. Laste oma või?” küsis Azizah, astudes tuppa dokumendipatakaga, mille pidin allkirjastama. „Kus teine on?”
„See pole söögipulk.”
Istusin ja vaatasin pulka laual, kuni Azizah tuletas mulle meelde, et mu pensionile saatmise tseremoonia hakkab kohe pihta. Ta aitas mulle rüü selga ja me läksime koos koridori. Nagu ikka kõndis ta minu ees, hoiatamaks advokaate, et puan hakim on tulekul – neil oli alati kombeks minu meeleolu sondeerimiseks tema nägu vaadata. Taipasin Azizah’ kannul astudes, et kõnnin oma kabinetist kohtusaali viimast korda.
Ligi sajand tagasi ehitatud Kuala Lumpuri Ülemkohtu hoonel oli impeeriume üle elama püstitatud koloniaalehitise toekust. Kõrged laed ja paksud seinad hoidsid õhu isegi kõige palavamatel päevadel jaheda. Mu kohtusaal oli piisavalt suur, et mahutada istuma nelikümmend, ehk isegi viiskümmend inimest, kuid sel teisipäeva pärastlõunal pidid need advokaadid, kes polnud aegsasti saabunud, tagaosas ukse kõrval puntras kössitama. Azizah oli mind tseremoonial osalejate hulgast teavitanud, ent agong’i ja tema kuninganna portree all pingil kohta sisse võttes tundsin ikkagi hämmeldust. Kui föderaalkohtu esimees Abdullah Mansor sisenes ja minu kõrvale istus, võttis kohtusaalis maad vaikus. Ta kummardus lähemale ja ütles mulle kõrva sisse: „Pole veel hilja ümber mõelda.”
„Sa ei anna ealeski järele, jah?” ütlesin talle põgusalt naeratades.
„Ja sina ei muuda ealeski meelt.” Ta ohkas. „Ma tean. Aga kas sa ei võiks edasi jääda? Sul on veel ainult kaks aastat jäänud.”
Abdullah’le otsa vaadates meenus mulle pärastlõuna tema kabinetis, kui rääkisin talle oma otsusest varakult pensionile minna. Olime aastate jooksul tülitsenud paljude asjade pärast – õigusküsimused või see, kuidas ta kohut juhatas –, kuid olin alati lugu pidanud Abdullah’ intellektist, õiglustundest ja lojaalsusest meile, kohtunikele. Too pärastlõuna oli ainus kord, mil ta eales oli minu juuresolekul enesevalitsuse kaotanud. Nüüd paistis tema näost üksnes kurbus. Olin kindel, et hakkan temast puudust tundma.
Abdullah hakkas üle prillide kiigates mu elu publikule ümber jutustama ning põimis oma kõnesse ingliskeelseid lauseid, tegemata välja sildist kohtusaalis, mis nõudis, et kohtus kasutataks ainult malai keelt.
„Kohtunik Teoh oli alles teine ülemkohtusse määratud naine,” ütles ta. „Ta on siin kohtus töötanud viimased neliteist aastat ...”
Nägin läbi kõrgete tolmuste akende teisel pool tänavat asuva kriketiväljaku nurka ning taamal Royal Selangor Clubi, mille võlts-Tudori stiilis fassaad meenutas mulle Cameroni mägismaa bangaloid.
Kell keskmise portikuse kohal tornis hakkas lööma, selle loid pulss tuksus kohtusaali seintest läbi. Pöörasin veidi rannet ja kontrollisin kellaaega; kolm läbi üksteist minutit; kell oli nagu ikka usaldusväärselt maas, täpsuse oli temalt aastaid tagasi röövinud välk.
„... vähesed tänased siinviibijad teavad, et üheksateistkümneaastasena oli ta Jaapani interneerimislaagri vang,” ütles Abdullah.
Advokaadid hakkasid isekeskis pomisema, takseerides mind teravnenud huviga. Ma polnud neist kolmest laagris veedetud aastast mitte kellelegi rääkinud. Igapäevaseid toimetusi tehes püüdsin selle peale mitte mõelda ja enamjaolt see õnnestuski. Aga aeg-ajalt, mõne kuuldud heli, kellegi kuuldavale toodud sõna või tänaval ninna löönud lõhna kaudu, suutsid mälestused ikkagi sisse pugeda.
„Kui sõda lõppes,” jätkas föderaalkohtu esimees, „töötas kohtunik Teoh sõjakuritegude tribunalis uurimisametnikuna, oodates samal ajal vastuvõttu juuraõpingutele Cambridge’is Girton College’is. Pärast advokaadiseisusesse vastuvõtmist naasis ta 1949. aastal Malaiasse ning töötas ligi kaks aastat prokuröri asetäitjana ...”
Minu all eesreas istus neli vanaldast briti advokaati, ülikond ja lips peaaegu sama vanad kui nad ise. Kolmkümmend aastat tagasi, pärast iseseisvumist, olid nad koos mitmete kautšukiistanduste omanike ja riigiteenistujatega otsustanud Malaiasse jääda. Neis eakates inglastes oli vanast ja unustatud raamatust väljarebitud lehtede mahajäetud olekut.
Föderaalkohtu esimees köhatas kurgu puhtaks ja ma vaatasin talle otsa. „... kohtunik Teoh oleks pidanud alles kahe aasta pärast pensionile jääma, nii et võite kahtlemata kujutleda meie üllatust, kui ta meile kaks kuud tagasi ütles, et kavatseb kohtunikuameti maha panna. Tema kirjalikud kohtuotsused on tuntud selguse ja elegantse sõnastuse poolest ...” Abdullah’ sõnad lõid õilmitsema, muutusid ülistavamaks. Ma ise viibisin kaugel eemal ühes teises ajas ning mõtlesin Aritomost ja tema mägiaiast.
Kõne lõppes. Sundisin end mõtetega kohtusaali naasma, lootes, et keegi polnud mu tähelepanu löökauke märganud; polnud sünnis omaenda pensionile jäämise tseremoonial hajevil muljet jätta.
Toimetaja: Madis Järvekülg