Loe katkendit Mudlumi uuest teosest "Ilus Elviira"
"Ilus Elviira. Burleskne jutustus" ilmus äsja Eesti Keele Sihtasutuselt. Loe Mudlumi enda valitud katkendit.
VIIETEISTKÜMNES PEATÜKK
on asja ees, teist taga millegipärast aluspesust. Kuskil kuklas tiksub aga pateetiline hüüatus: "Oo, surm! Ma vaatan sind ja mõtlen, kas ehk mitte mingi nähtus ise, vaid just selle väline külg pole see, mis meid häirib."
Elviiral ei olnud soont pesu ostmiseks. Kogu elu oli ta kandnud imelikke pesutükke, vanamoodsaid, veidraid, suuruselt sobimatuid. Vahel tuli talle ostmise tuhin peale, siis ta marssis poodi sisse ja haaras midagi mõtlemata stangedelt värvilisi ja pitsilisi kopsuhoidjaid või tillukesi trussikuid. Hiljem muidugi selgus, et need olid väikesed või vastikult torkivast sünteetikast, nii oli talle aegade jooksul kogunenud kotitäite viisi peenemat pesu, mis ootas, et ta kas lahjub või kosub või saab mehele. Seal oli ahvatlevaid korsette ja trimmivaid body’sid ja salendavaid aluskleite, mis sugugi ei salendanud, vaid vastuoksa, rullisid ennast riiete all üles mingiks imelikuks puntraks; puntide viisi hingõhukesi stringe, mida Elviira iial ei suutnud jalga panna, ise ta vaatas imestades, kuidas kõik, plikakestest korpulentsete matroonideni, stringidega ringi lippasid. Võib-olla on nad anatoomiliselt teistmoodi ehitatud, mõtles Elviira. Võib-olla on nad nagu plastmassist nukud, kelle kahe jala vahel on roosa sile kink ilma nähtavate avausteta. Kindlasti on neil ka täistallal jalad väikeste sissepressitud varbaküüntega.
Teinekord aga, heitunud liiga väikeste rinnahoidjate hulgast, otsustas ta ennast igakülgselt mõõta, ajas näpuga numbritabelis järge ja tellis otse välismaalt hulga uut, ihukarva ja mustapitsilist, kivikestega kaunistatud pesu. Kui pesu kohale jõudsid, selgus, et kuskil oli siiski viga, nimelt osutusid need niivõrd hiiglaslikeks, et sobiksid ilmselt ainult Willendorfi naistele.
Ta ostis isegi mingeid laojääke, kastitäie sukkpükse, tuli välja, et neist kakskümmend paari olid punased võrksukad, fishnet, ülejäänud aga paraku suurus M ja vajusid kandes rebadele. Niisiis, kujutlege kontsakingades ja seelikus ilusat Elviira Nikolajevnat, kes ikka ja jälle püüab oma allavajuvaid sukkpükse märkamatult ülespoole kiskuda, näiteks teel poest koju. Samuti õnnestus tal ükskord selga panna selline seelik, mis oli nii libeda voodri ja lõdva kummiga, et kukkus lihtsalt keset tänavat seljast maha. Õnneks oli Elviiral jakk peal ja ta sai kätt jaki alla ajades seeliku veel üles sikutada ja aluspükste värvli vahele toppida.
Nii mõnedki mehed tegid Elviira pesu kohta hämmastunud ja mitte eriti delikaatseid märkusi, näiteks olid tal ükskord jalas siidiriidest šortsid, neerumustriga, talle endale olid need tundunud eriti glamuursed ja seksikad, aga meesterahvas oli päris jahmunud: “Mis imelikud asjad sul jalas on?” küsis ta. Keegi ei pakkunud ennast küll paremat pesu soetama ja lõppude lõpuks ei jäänud ihurõivaste pärast siin ilmas midagi tegemata, aga kui ikka mõelda, et ilus pesu annab enesekindluse, selle baasi, millele ehitub kõik muu, siis võib-olla just siit tuleks otsida Elviira psüühe nõrka kohta. Milline naine siis kannab alusriideid, mille on ostnud mustlasmuttidelt, kes Lätist pesu toovad, või haarab allahindlusega nurgast eest kinni käiva punase rinnahoidja, mis on kalliskividega kaunistatud? Soetab negližee kaltsukaupmehe kastist? Ja püksid on alati korrigeerivad? See on see, kui väline hiilgus on ehitatud stiilitule karkassile, mis toestamiseta pudeneb koost.
Aga päris ilma kasuta Elviira varud ei olnud, peale mingit eriti pikaleveninud pidu ei leidnud üks paarike enam motivatsiooni ära minna, vaid resideerusid nädalapäevad tema elamises, tõustes voodist ainult selleks, et nurga pealt poest uued veinid tuua ja edasi tiksuda. Täpsemalt nägi see välja nii, et mees tõmbas omale Elviira pitsilised sukkpüksid jalga, hommikumantli hõlmad koomale ja läks sellises olekus poodi. Ta nägi väga hea välja, kui välja arvata pruuniks tõmbunud silmaümbrused, mis viitasid vist juba mõningasele maksakahjustusele.
Kõik Elviira tuttavad mehed sõitsid riburada pidi ära Ameerikasse. Sõitis õlekarva juustega Lembit, kes oli talle lilli kinkinud; Elviira veel arvas, et poiss ei salli teda –oli ju jutt, et ta ei saanud ilmaski aru, kellele ta meeldib. Need lilled lõid ta täitsa pahviks, enamasti ta isegi natuke pelgas sellistele olengutele minna, kus poiss oli, sest kartis et too ütleb midagi vastikut. Umbes midagi sellist, et mis sa aeled ringi ja raiskad ennast. Ära sõitis lühike ja jässakas, alailma musta nahkvesti kandev Harry, voodis hea, aga täiesti ebausaldatav, ei võtnud ta tõsiselt ennast ega ka kedagi teist. Ära sõitis pikk ja kiitsakas Tõnu, ehitaja, sest naine ajas talle sõrgu vastu, pidutses alalõpmata, unustas lapse lasteaeda ja ei võtnud samuti elu tõsiselt. Mõni aeg hiljem oli kuulda, et Lembit on abiellunud vanaldase kandalannaga, kolinud ära põhja poole ja peab lillepoodi. Lillepoodi! Nad müüsid kenas Kanada väikelinnas pärgi ja pruudikimpe, potililli ja lillesibulaid. Harry tuli kaksteist aastat hiljem koju tagasi, võttis mõne aasta pärast naise ja pealt neljakümne oli ta lõpuks leidnud oma koha elus – naine, laps, kodumaa, töö ja muidugi vahel ka mõni väike õlu. Elu polnud enam niisama projekt, mida reklaamibüroole kirjutada, see oli tõsine asi, toestatud alustaladeni. Tõnu jäi sinna, Ameerikasse, tal oli tööriistalaenutus. Lõpuks ometi, peale aastaid illegaalina ehitustel rassimist.
Mõned ehitajad olid siiski ka Eestisse jäänud, üks oli lokkis pea ja prillidega, ega teda ei olekski muidu teist korda näinud, aga ta oli oma kaitsva amuleti Elviira diivani vahele kaotanud. See oli talle kallis asi ja nii ta pidi tahes-tahtmata tagasi tulema. Tegelikult elas ta hoopis ühe tüsedavõitu lauljanna juures, Elviira oli natuke kade ka, et miks tema juurde keegi pidama ei jää?
“Sul on ju tüdruku keha,” ütles kahupäine ehitaja, Elviira oligi tollal tõesti ebaloomulikult kõhn. Küljel lamades ei vajunud mingit kõhunahka voodi poole, käed ja jalad olid kaotanud oma pehmuse ja olid lõpuks ometi peenikesed, haprad ja haldjalikud. Just siis, kui oled oma elu parimas vormis, midagi ei ole puudu ega üle, eluisu on sajaga põhjas, unistused lendavad pilvepiiril, just siis ja eriti just siis ei taha keegi sind kaissu kauemaks kui üheks ööks, sest täitsa ausalt, juhtus isegi, et läks mööda terve aasta ja Elviiral ei olnud kedagi. Mitte kedagi. Ta oli palju karskem kui mis tahes abielurahvas.
Ühel hommikueelsel ööl kuskilt kõrtsist koju kooberdades põrkasid nad kokku kellegi eksmehega ja selle sommist sõbraga. Eksmees oli samuti hommikuses olekus, seega otsustati ühiselt ööpäeva pisut pikendada. Nad maandusid lagunevas majas, mille alumine korrus oli põlenud, aga üleval sai rõõmsalt edasi elutseda. Kõõlusid taburettide peal ümber vakstuga kaetud laua ning vestlesid siiralt ja südamest südamesse. Loomulikult avaldas Elviira soome noorhärrale muljet. Nad rääkisid inglise-soome segakeeles täiesti vabalt, sest kui joomise juures üldse midagi head on, siis keeleoskust parandab ebakaine seisund märgatavalt. See Jorma oli heaoluriigi boheemlane, ta töötas talvel kodumaal kastivabrikus või kalasadamas, tegi mõned kuud mõnda musta ja tasuvat tööd ja ülejäänud aja saatis mööda Brasiilias, Boliivias või mingites sellistes eksootilistes kohtades, millest Elviira ei omanud õieti mingit ettekujutust. Need kangastusid talle lagedate liivaste kuumavate kohtadena, kus kasvavad agaavid. Ka agaavist oli tal mõnevõrra ebakindel etttekujutus, nagu ülekasvanud aaloest. Sealsed majad on madalad, valged ja kuubikujulised. Kuskil on lobudik kõrts viltu vajunud roostes sildiga ja seal sees joovad kurjad vuntsidega mehed tekiilat. Aga Jorma ütles, et seal on väga odav ja seal on soe ja midagi ei pea tegema.
Nad said mõned päevad hiljem jälle kokku, sõid soolaube ja jõid õlut ning nende vahele sugenes kummaline üksmeel. Selgus, et nad on lugenud samu raamatuid, mõtlevad asjadest samamoodi ja saavad teineteisest sõnadetagi suurepäraselt aru. See oli väga meeldiv hingeseisund ja Elviira otsustas seda kunstlikult pikendada. Sestap läksid nad voodisse alles siis, kui Jorma järgmine kord Eestisse tuli. Aga mitte voodi ei olnud see, mis Elviira nõutuks tegi. Hoopiski see, et talle käis arusaamatul kombel närvidele, kuidas mees kõndides labajalgu väljapoole hoidis, nagu hiiglaslik Charlie Chaplin. Ja bussis kõrvuti istudes ei saanud ta teisiti, kui pidi pea ära pöörama, ei suutnud vaadata, kuidas mees istub, pikad kondised põlved laiali, pahkluust jalad jälle koos ja nende pahkluude otsas kaks laia väljapoole pööratud jalapöida valgetes botastes. Niisiis ei aita sugugi see, kui oled leidnud sõbraliku, targa, hooliva, aruka, vaimsete huvidega, mitte kitsi meesisendi, kes sulle kohe Soome viisa saadab ja sind võib-olla kuskile Paraguai pampadesse viib – kõik lihtsalt mingite labajalgade pärast.
Viisa seisis kinnises ümbrikus mitu aastat, kuni Elviira selle lõpuks ühe kolimise käigus ära viskas.
Toimetaja: Valner Valme