Lugege katkendit: Wolfgang Hildesheimer, "Armutud legendid"
Ilmus uus Loomingu Raamatukogu.
KATKEND
Ma ei kirjuta raamatut Kafkast
Kurjad keeled või õigemini nende omanikud väidavad – ja ma näen neid seejuures kahjurõõmsalt muigamas –, et ma kirjutavat raamatut Kafkast. See süüdistus on alusetu, ma lükkan selle tagasi. Sest ma kirjutan raamatut Golchist.
Tõe huvides pean tunnistama, et kaua aega tagasi mängisin tõepoolest mõttega – nagu lõpuks iga tundlik intellektuaal – kirjutada raamat Kafkast. See on faas, mille peab läbi tegema, ja hiljem ei ole seda vaja rohkem häbeneda kui mõnd noorpõlve rumalust. Aga mis mind tookord tagasi hoidis, ei olnud mitte niivõrd huvide muutumine, kuivõrd asjaolu, et kõik minu tuttavad juba kirjutasid Kafkast raamatut (muidugi mitte kõik ühte ja sama, igaüks ikkagi oma). Mingi saatuse vingerpussi tõttu, mille üle mul täna enam pole põhjust mõtteid mõlgutada, olid nad kõik minust varem pihta hakanud – mina olin võrdlemisi hilise arenguga – ja järele ei olnud jäänud enam ühtegi aspekti, mille valguses ma oleksin võinud Kafkat uurida. Seetõttu mängisin mõnda aega mõttega valida mõni tuntum Kafka biograaf ja kirjutada raamat temast, kuid isegi selle idee oli keegi teine, kes nagu mina oli vaatepunktide jagamisele hiljaks jäänud, juba ära võtnud.
Niisiis otsustasin otsida endale uue valdkonna ja leidsingi selle. Kirjutan, nagu öeldud, raamatut Ekkehard Golchist. Nendele, kellele see nimi midagi ei ütle – ja neid leidub veel liigagi palju –, tahan lühidalt visandada tema isiksuse piirjooned.
Golch, kes suri 1929. aastal kaheksakümne kuue aasta vanuselt, oli terve elu – välja arvatud pealtnäha niisama sündmustevaene noorusaeg – kooliõpetaja Altmünzachis, linnas, kus kiirrongid ei peatu. Vähem selle asjaolu tõttu kui ükskõiksusest igasuguse vahelduse vastu ei lahkunud ta sellest linnast kunagi ja pühendas kogu elu oma teosele. (Minu peatükk „Sisemised rännakud” käsitleb neid mõttekäike ulatuses, mis ületaks käesoleva lühitutvustuse raamid.)
Golch oli niisiis inglise ja saksa keele õpetaja tütarlaste reaalkoolis – selline asutus oli seal tõesti olemas ja on ikka veel. Pärast mõningaid analüütilisi katsetusi, millest essee „Körneri naiskujud” on ehk tugevaim (kahjuks oli see liialt oma ajaloosituatsiooni keskne ja tänapäeval aktuaalsuse kaotanud), pühendus ta oma magnum opus’ele, mis käsitleb James Boswelli, Johnsoni olulisima biograafi, surematu leksikograafi elu ja teoseid. See töö ei paista mitte ainult silma suure psühholoogilise sügavuse ja tohutu veenvusega, vaid ületab mahu poolest – üheksa köidet – nii Boswelli kui ka Johnsoni elutöö.
Ma ei taha oma raamatust siin liiga palju ette ära rääkida, kuid pean toonitama – ja lugeja mõistab, et siinkohal väljenduv enesekindlus on õigustatud –, et oma teoses (mille käsikiri kuni viimase peatükini „Biograafia olemusest” on juba valmis), ei ole mul õnnestunud mitte ainult kirjeldada oma kangelase tugevat Boswelli-taju, vaid olen teinud ka vastupidist, nimelt valgustanud Boswelli Golchi valguses, kusjuures samal ajal vaatlesin isepäist dr. Johnsonit läbi Boswelli prillide (metafoorses mõttes: Boswell nimelt ei kandnud prille), nii nagu ta, Golchi tõlgenduses, mulle paistab. Mingis mõttes on tegemist dr. Johnsoni, tuumisiksuse (selles mõttes minu poolt loodud mõiste, millel ei ole midagi tegemist C. G. Jungi koolkonnaga) kolmekordse läbivalgustamisega.
Minu raamat on hea, selles pole mingit kahtlust. See täidab lünga. Julgen isegi oletada, et minu asjatundlikkus ja võime sugulashingede vaimsesse maailma täielikult sisse elada – mõlemad omadused, mis raamatus ilmsiks tulevad – inspireerivad kunagi mõnd biograafi pühendama mulle kui Golchi biograafile vähemalt ühe põhjaliku järelehüüde. Ja mis puutub väitesse, et ma kirjutavat raamatut Kafkast, siis saab see mu teose ilmumisega kummutatud. Sest isegi kurjade keelte omanikud peaksid taipama, et ei saa kirjutada korraga raamatut Kafkast ja Golchist.
Toimetaja: Valner Valme