Kommentaar, Ülar Ploom: Eco mõistis varakult, et ühe hiireklikiga võib ühendada mistahes asju
Eile teatasime, et esmakordselt ilmus eesti keeles maailmakuulsa itaalia semiootiku ja kirjaniku Umberto Eco romaan "Foucault' pendel" Mailis Põllu tõlkes. Kultuuriportaal palus kirjandusteadlasel, varem samuti Ecot eestindanud Ülar Ploomil kommenteerida antud teose võlu ja mõtet ning kirjeldada nii mitmekihilise teksti tõlkimist.
Ülar Ploom, Tallinna Ülikooli Germaani-romaani Keelte ja Kultuuride Instituudi erakorraline vanemteadur:
"Elu võib elada lihtsalt, aga huvitavam on elada keerulist elu. Ja jõudumööda keerulisusele kaasa aidata. Paradoks on selles, et maailma mitmekesisust ja multikausaalust on võimalik üritada taandada mingitele müstilistele mustritele. Nii ongi üks mõtlemisviise, et kõik asjad on kõikide teiste asjadega seotud.
Antud juhul siis maailma valitsemine mingi saladusliku energia abil. Sellega tegelevad teadagi kõikvõimalikud salaordud, alates templirüütlitest ja jõudes massoonide, kabalistide, roosiristlaste, illuminaatide ja juutideni. Salajaste sildade võlu ja õudus ongi see, mis meid vähemalt teatud eluetapil lummab ja millesse oleme valmis uskuma, sest me ju ei kontrolli kõike ja sellest siis hirm, et äkki keegi ikkagi kontrollib (usklikel peaks olema lihtsam, aga ka usklikud võivad mõelda, et mingi saatanlik jõud organiseerub, trumbates isegi Jumala üle).
Selle vastu saab peaks saama skepsisega, aga ka paadunud skeptikud tegelikult sisimas teavad, kui lihtne on kalduda kahtlustustesse (meenutame kas või "Estonia" katastroofi). See on oma ekstreemseimas vormis maailmavaateline puberteet, aga paljudel kestab see hoopis kauem, terve elu, mis võib viia paranoiani, teisalt võib sellest kujuneda ka vahend enda kehtestamiseks. Aga veelgi enam, lasta ennast kaasa tõmmata Mängu.
Nii saabki Eco raamatus Plaanist (st globaalvandenõust) omamoodi maagiline asi ise, mis hakkab tegelasi nagu kärbseid enda külge meelitama. Nagu Sõrmus "Sõrmuste isandas". Nii ei jää sellest puutumata ka need, kes sellesse tegelikult ei usu, vaid selle on mängult välja mõelnud. Ja nii saab ka kolmest tegelasest, kes kõik eri põhjustel, kas huvist, hasardist või tööga seoses Plaaniga tegelema hakkavad, kaks hukka. Üks muidugi sureb vähki, nii et siingi on oht hakata vandenõulaseks ja süüdistada selles Plaani.
Huvitav on muidugi, et esoteerika vaheldub Eco romaanis päris-ajalooga. Ja veel on huvitav, et juba romaani kirjutami se ajal mõistis Eco, et kompuutris võib hiireklikiga ühenda mis tahes asja mis tahes asjaga. See on meie tänase maailma suur eelis ja ühtlasi katk. Piisab fantaasiast või kellegi manipulatsioonist, et me vandenõuga kaasa läheksime.
Ütleksin, et neist neljast esimesest romaanist, mida olen lugenud, ühe ka tõlkinud (Ülar Ploom on tõlkinud "Baudolino", 2003, lisaks "Lector in Fabula", 2005 - VV) on "Foucault' pendel" vist kõige teaberikkam. See seab tõlkijale ülisuured nõuded. On asju, mida Eco oma tekstis ei ava ja mis võivad uurivale lugejale selguda ka aastate pärast. Ja isegi neid asju teades ei saa tõlkija kõike edastada - olen pisut uurinud Eco vihjelist nimede kasutamist "Roosi nimes" -, sest tõlkija ülesanne on, küll tõlgendades, tõlkida, aga mitte tõlgendusi kirjutada. Järelsõnas seda saab muidugi teha ja ega pole keelatud ka joonealuseid märkusi kasutada.
Eco romaanid teeb sarnaseks taotlus öelda midagi oluliste kollektiivsete praktikate ja uskumuste kohta. Foucault pendli sõnum on minu meelest see, et inimesed võtavad Mängu ja Plaani nii tõsiselt, et on selle eest valmis ohvreid tooma, eelkõige muidugi teisi, aga siis võib juhtuda, et fanatismist või mängu hasardist ka iseenda."
Toimetaja: Valner Valme