Arvustus. Vürstihabemega naljad
Uus raamat
Peeter Volkonski
"Volgi naljad"
Tammerraamat
239 lk.
Anekdoot on kaduv kunst. Kust nad tekivad, ei tea ikkagi vist keegi. Ainult legendid käivad, nagu olnuks Lubjankal eraldi osakond, kus neid välja mõeldi. Või, kui mõtlema hakata, kuhu võis rahahädas killumees pöörduda, et: mõtlesin siin Brežnevist... Kirjandusteaduste kandidaadikraadiga vanemleitnant läks siis folkloristikadoktori kraadiga majori manu, too otsustas, et kas paneme naljamehe vangi või ostame anekdoodi ära, läheb töösse.
Nii jabur, et võib isegi tõsi olla. Kaalutlusel, et las rahvas itsitab oma kitsaste köögilaudade taga ja kallab järgmise topka, vähemalt ei hakka nad mässama. Pealegi võis anekdoot saata sõnumi, mis mõtlema võttis. Näiteks:
Küsitud Brežnevi käest, et teil, Leonid Iljitš, kulmud na massiivsed.
Leo vastanud, et need pole kulmud, vaid vuntsid kõrgemal tasemel.
Ihhihhii, ahhahaa.
Hüva, aga kes tema eellastest vuntsidega oli. Vana Joss ise. Mistap võis anekdoot saata sõnumi – kui korralikult ei käitu, läheb, nagu kõigi rahvaste suur juht ja õpetaja toimetas.
Kuhu ei vaata, ikka kukub vandenõuteooria välja.
Tema Helgus vürstihärra on siin siis vana kunsti elustada võtnud. Mahalöömata jäänud härrasrahvale sobivalt kõvasti peenemal tasemel kui massiliselt ilmunud ja vist ikka veel ilmuvad anekdoodikogumikud, mille sisu kuuldi juba lasteaias või hiljemalt kolmandas klassis. Millega tahetakse öelda, et, üllatus küll, mõnda ei teadnudki.
Mida ehk peaks omapäraseks pidama, kuna mõnel kodanikul on kohutavalt hea mälu.
Millised... no servast serva. Muidu teravmeelsusest natuke ehk liiga allapoole vööd. Labaseks ometi minemata. Kaeme aga asjale molli, mõnigi juhtum tuleb ka igapäevasest kurjast elust ette. Vähemalt neile, kes teavad, misasi on üks armastav naisterahvas. Või kurjustav. Või mis seal ikka vahet, need kaks elavad iga blondiini kehas omavahelises koostöös, ainult õnnetu mehepoeg peab ära mõistatama, kumb parajasti tööl on.
Niisiis palutakse seda võtta mittetavalise habemega lugude kokkusopsimisena. Vürstihärra on väärikas meesterahvas. Vähemalt üks anekdoot, muide, on Caesarea Procopiuse vääriline. Kes ei tea, siis see oli kuuenda sajandi õukondlik kroonikakirjutaja. Bütsantsis. Tõbras pani aga ametliku "Vastu tulles elanikkonna tungivatele palvetele suvatses Majesteet makse tõsta" kõrval kirja ka igasugust kardinatagust pilli, pulli ja palli. Pärast surma leiti üles. Keisri. "Anecdota" tähendabki avaldamatut.
Et... see lugu, kuis mees satub naiste kemmergusse, on päriselt ka juhtunud. Oli sihuke südant rõõmustada armastav näitleja kunagi, John Barrymore nimeks. Kord väga rõõmsa südamega viinud kahtlased kingad teda siis leedide pissilasse. Hakanud kiljumine: see on naistele.
Barrymore näidanud väiksele Johnile, vastanud: see ka, aga aegajalt tuleb tast vett läbi lasta.
Ropp siis ropp, kes tahab, teeselgu õilsate neitside instituudi kasvandikku edasi.
Toimetaja: Valner Valme