Loe katkendit Jo Nesbø "Muretust"
Jo Nesbø (sündinud 1960) on Norra kirjanik ja muusik, endine börsimaakler, kes pühendus kirjutamisele pärast esikromaani “Nahkhiir” menu. Inspektor Harry Holest jutustava krimisarja eest on Nesbø võitnud mitmeid auhindu, raamatuid on müüdud maailmas üle 9 miljonit eksemplari ning neid on tõlgitud 40 keelde. Viimati on eesti keeles ilmunud Harry Holest jutustavad romaanid “Lumememm” ja „Soomussüda“. Äsja ilmus Varrakult "Muretu", millest pakume stiilinäidet.
TUTVUSTUS
Sügis on käes. Ühes Oslo kesklinna pangakontoris on juhatajal aega kakskümmend viis sekundit, et tühjendada sularahaautomaat. Tal kulub kolmkümmend üks sekundit. Röövel näitab turvakaamerasse kuut sõrme ja laseb maha naise, kelle on pantvangina sihikule võtnud.
Vaneminspektor Harry Hole ärkab oma korteris, täielikus teadmatuses viimase öö sündmuste kohta, meeles vaid see, et oli kutsutud õhtust sööma oma kunagise armukese juurde, kes pakkus tšillirooga ja näitas valmimisjärgus kunstiteost, mille naine oli ristinud „Nemesiseks“.
Oma kodust leitakse surnult naisterahvas, kes näib olevat teinud enesetapu. Surnukehal puuduvad vägivalla tunnused ja relval on vaid ühed sõrmejäljed. Juhtum näib olevat lahendatud. Ent kohale satub ka Harry Hole. Ta on eelmisel õhtul samas toas õhtust söönud, ja nüüd on Anna, mustlasverd kunstnik, surnud…
KATKEND
Kui uks avanes, nägi Harry StineGrette pead korraks paberitelt tõusmas ja siis uuesti alla vajumas. Seejärel tõstis ta pea, seekord aeglaselt. Harry pööras pilgu välisukse poole. Mees, kes oli sisse tulnud, oli juba kombinesoonil luku lahti tõmmanud ja võtnud välja musta ja oliivrohelist värvi relva AG3. Tumesinine villane müts kattis terve näo, välja arvatud silmad. Harry hakkas uuesti nullist lugema.
Nagu Hensoni nukulgi, hakkas villamüts liikuma selle koha peal, kus oleks pidanud olema suu: „Thisis a robbery. Nobodymoves.”
Ta ei rääkinud valjult, kuid väikses umbses pangasaalis jäi vaikseks nagu pärast kahurikõminat. Harry vaatas Stinet. Eemalt kostva automüra taustal kuulis ta teravat klõpsatust, kui mees relva laadis. Naise vasak õlg vajus märkamatult allapoole.
Julge tüdruk, mõtles Harry. Või siis lihtsalt surmani hirmunud. Aune, politseikooli psühholoogiaõppejõud, ütles, et kui inimesed on piisavalt hirmul, tegutsevad nad nii, nagu on eelnevalt programmeeritud. Enamik pangatöötajaid vajutavad hääletule häirele peaaegu šokiseisundis, väitis Aune ja tõi näiteks, et kui neid pärast küsitletakse, ei mäleta paljud, kas nad vajutasid häirenupule või mitte. See toimus autopiloodil. Täpselt samamoodi on pangaröövel end eelnevalt programmeerinud tulistama kõiki, kes püüavad teda peatada, ütles Aune. Mida rohkem pangaröövel kardab, seda väiksem on tõenäosus, et ta meelt muudab. Harry ei liigutanud, püüdis ainult näha röövli silmi. Sinised.
Röövel võttis musta koti seljast ning lasi sel kukkuda sularahaautomaadi ja tööpükstega mehe vahele, kes seisis paigal, pastakaots jätkuvalt number kaheksa alumise pauna vastu surutud. Musta riietatud mees astus kuus sammu madala pöördukseni, toetus letiäärele, tõstis jalad üle ja võttis koha sisse Stine selja taga, kes istus vaikselt ja vaatas otse enda ette. Hästi, mõtles Harry. Ta teab, mida tegema peab, ta ei provotseeri röövlit talle otsa vaadates.
Mees surus relvatoru vastu Stine kukalt, kummardus ettepoole ja sosistas talle midagi kõrva.
Naine ei olnud veel paanikas, kuid Harry nägi Stine rinda tõusmas ja langemas, nagu ei oleks tema kleenuke keha valge ja korraga kitsaks jäänud pluusi all piisavalt õhku saanud. Viisteist sekundit.
Stine köhatas. Ühe korra. Kaks korda. Viimaks suutis ta hääle kuuldavale tuua.
„Helge. Sularahaautomaadi võtmed.” See oli madal ja kähe hääl, täiesti võõras võrreldes sellega, mis oli lausunud peaaegu samad sõnad kolm minutit varem.
Harry ei näinud teda, kuid teadis, et Helge Klementsen oli kuulnud röövija avarepliiki ning seisis juba uksel.
„Kiiresti, muidu...” Naise hääl oli vaevukuuldav ja järgneva pausi ajal oli pangasaalis ainsa helina kuulda August Schultzi kingataldu, mis lohisesid mööda parketti nagu paar vispleid, mida klopiti hirmaeglaselt vastu trummikilet.
„... laseb ta mind.”
Harry vaatas aknast välja. Arvatavasti seisis seal kuskil üks auto, mootor töötamas, kuid Harry seda sealt ei näinud. Ainult autod ja inimesed, kes kulgesid rohkem või vähem muretult mööda.
„Helge...” Tema hääl oli anuv.
Lase nüüd käia, Helge, mõtles Harry. Harry teadis omajagu ka vananeva kontorijuhataja kohta. Ta teadis, et mehel on kaks kuningpuudlit, abikaasa ja äsja maha jäetud rase tütar, kes ootasid teda kodus. Et nad olid asjad kokku pakkinud ja olid valmis mägimajja sõitma niipea, kui Helge Klementsen koju jõuab. Kuid praegusel hetkel mõtles Klementsen, et ta on vee all unenäos, kus kõik liigutused kukuvad aeglased välja, ükskõik kuidas ta kiirustada ei püüaks. Siis ilmus ta Harry vaatevälja. Röövel oli Stine tooli ringi keeranud, nii et ta seisis naise taga, aga näoga Helge Klementseni poole. Nagu hirmul laps, kes hakkab hobusele süüa andma, seisis Klementsen, keha tahapoole kallutatud, ja hoidis võtmeid endast võimalikult kaugel. Röövel sosistas Stinele midagi kõrva, samal ajal relva Klementseni poole pöörates, mispeale too tuikus kaks ebakindlat sammu tahapoole.
Stine köhatas: „Ta ütleb, et sa avaksid rahaautomaadi ja paneksid uued rahakassetid musta kotti.”
Helge Klementsen jõllitas kui hüpnotiseeritult relva, mis osutas tema poole.
„Sul on kakskümmend viis sekundit aega, enne kui ta tulistab. Mind. Mitte sind.”
Klementsen avas suu ja pani selle uuesti kinni, nagu tahtnuks midagi öelda.
„Kohe, Helge,” ütles Stine. Uks surises avanedes ja Helge Klementsen astus kohkunult pangasaali.
Röövi algusest oli möödunud kolmkümmend sekundit. August Schultz oli jõudnud peaaegu välisukse juurde. Kontorijuhataja vajus rahaautomaadi ette põlvili ja põrnitses võtmekimpu. Selles oli neli võtit.
„Kakskümmend sekundit veel,” kostis Stine hääl.
Majorstua politseijaoskond, mõtles Harry. Nad on oma autodega siiapoole teel. Kaheksa kvartalit. Reedene tipptund.
Värisevate sõrmedega valis Helge Klementsen ühe võtme välja ja surus selle lukuauku. Poole peal jäi võti pidama. Helge Klementsen vajutas kõvemini.
„Seitseteist.”
„Aga...” alustas ta.
„Viisteist.”
Helge Klementsen tõmbas võtme välja ja proovis järgmist. See läks lukuauku sisse, kuid keeldus keeramast.
„Aga jumala pärast ...”
„Kolmteist. Võta see, millel on roheline ots, Helge.”
Helge Klementsen jõllitas võtmekimpu, nagu näeks ta seda esimest korda.
„Üksteist.”
Kolmas võti läks sisse. Ja tegi ringi. Helge Klementsen avas kapiukse ja pööras Stine ja röövli poole.
„Ma pean ühe luku veel lahti tegema, et kasse...”
„Üheksa!” karjus Stine.
Nuuksatus vallandus Helge Klementseni rinnust, kui ta sõrmed vastu võtmesakke surus, nagu oleks järsku nägemise kaotanud ja sakid oleksid punktkiri, mis peaks talle ütlema, milline võti on õige.
„Seitse.”
Harry kuulatas pingsalt. Politseisireene polnud veel kuulda. August Schultz haaras välisukse lingist.
Metall kõlises, kui võtmekimp maha kukkus.
„Viis,” sosistas Stine.
Uks avanes ja tänavalt kostvad hääled voolasid pangasaali sisse. Kauguses tundus Harryle, et kuuldus tuttav vinisev hääl, mis muutus vaiksemaks. Ja siis jälle valjemaks. Politseisireenid. Siis läks uks kinni.
„Kaks. Helge!”
Harry sulges silmad ja luges kaheni.
„Käes!” Hüüdjaks oli Helge Klementsen. Ta oli saanud teise luku lahti, end jalgele ajanud ja kükitas nüüd automaadi ees, üritades pingsalt kassette välja tõmmata, need olid aga silmanähtavalt kinni kiilunud. „Lase mul vaid raha välja võtta! Ma ...”
Samal hetkel katkestas teda kriiskav kisa. Harry vaatas pangasaali teise otsa, kus naisklient vaatas hirmunult pangaröövlit, kes seisis liikumatult, relv Stine kuklal puhkamas. Naine pilgutas kaks korda silmi ja noogutas tummalt lapsevankri poole, samal ajal kui lapse kisa kogus aina toone juurde.
Helge Klementsen kukkus peaaegu selili, kui esimene kassett siinidelt lahti tuli. Ta tõmbas musta koti enda juurde. Kuue sekundiga olid kõik kassetid kotis. Röövli käsu peale tõmbas Klementsen kotiluku kinni ja pööras end leti poole. Kõike seda vahendas Stine hääl, mis kõlas nüüd üllatavalt kindlalt ja rahulikult.
Üks minut ja kolm sekundit. Rööv oli läbi. Raha seisis keset põrandat kotis. Mõne sekundi pärast on esimene politseiauto kohal. Nelja minuti pärast on teised politseiautod sulgenud kõik panga lähedusse jäävad põgenemisteed. Kõik röövli keharakud pidid karjuma, et on aeg kaduda kus see ja teine. Ja siis juhtus midagi, mida Harry ei osanud oodata. Sellele ei olnud mingisugust seletust. Selle asemel et minema joosta, keeras röövel Stine tooli ringi, nii et nad olid näoga vastamisi. Ta kummardus ettepoole ja sosistas naisele midagi kõrva. Harry kissitas silmi. Ta peaks ükspäev minema nägemist kontrollima. Aga ta nägi seda, mida ta nägi. Et Stine põrnitses näota röövlile otsa, samal ajal kui tema enda näoilme muutus aegamisi sedamööda, kuidas röövli sosistatud sõnade tähendus näis talle järk-järgult selgemaks saavat. Kitsad hoolitsetud kulmud joonistasid kaks S-tähte silmade kohale, mis tundusid nüüd näost välja hüppavat, ülahuul tõmbus keerdu ja suunurgad vajusid groteskselt allapoole. Laps lõpetas nutmise sama järsku, kui oli alustanud. Harry ohkas. Sest ta teadis. Tegemist oli stoppkaadriga, meistritööga. Kaks inimest kinni silmapilgus, kus üks on teisele just tema surmaotsusest teada andnud, maski taha varjatud nägu kahe käelaiuse jagu paljast näost eemal. Timukas ja tema ohver. Relvaava osutamas kaelalohule ja väikesele kuldsüdamele, mis ripub peenikese keti otsas. Harry küll ei näe, kuid tajub siiski südamelööke naise õrna naha all.
Summutatud, vinisev hääl. Harry teritab kõrvu. Kuid need ei ole politseisireenid, kõigest kõrvaltoas helisev telefon.
Röövel pöörab ümber ja vaatab leti taga lae all olevasse turvakaamerasse. Ta hoiab kätt üleval ja ajab viis mustas kindas sõrme harali, seejärel surub pihu kinni ja näitab nimetissõrme. Kuus sõrme. Kuus sekundit üle aja. Ta pöörab uuesti Stine poole, haarab kahe käega relvast, hoiab seda puusa kõrgusel ja tõstab relvatoru nii, et see on suunatud naise pea poole, ajab tagasilöögi tõttu jalad veidi harki. Telefon heliseb ja heliseb. Üks minut ja kaksteist sekundit. Teemantsõrmus sätendab, kui Stine käe pooleldi üles tõstab, nagu tahaks ta kellelegi hüvastijätuks lehvitada.
Kell on täpselt 15.22.22, kui ta päästikule vajutab. Pauk on lühike ja tömp. Stine tool nihkub tahapoole, tema pea tantsiskleb kaela otsas nagu katkisel nukul. Siis kukub tool ümber. Kostab matsatus, kui naise pea käib vastu kirjutuslaua äärt, ja Harry seda enam ei näe. Ta ei näe enam ka Nordea uue pensionisäästu reklaami, mis on liimitud laua kohal oleva klaasi välisküljele, sest see on korraga punaseks värvunud. Harry kuuleb vaid telefoni, mis muudkui heliseb ja heliseb, vihaselt ja pealetungivalt. Röövel tõstab jalad üle laua ja jookseb keset põrandat seisva koti poole. Harryl tuleb otsustada. Röövel haarab koti. Harry otsustab. Tugeva nõksatusega tõuseb ta toolilt püsti. Kuus pikka sammu. Siis on ta kohal. Ja tõstab telefonitoru hargilt.
„Räägi.”
Järgneva pausi ajal kuuleb ta vaid elutoa telerist kostvaid politseisireene, naabri korteris mängivat Pakistani poplugu ja raskeid samme trepikojas, mis tunduvad kuuluvat proua Madsenile. Seejärel kuuldub telefonitoru teisest otsast mahedat naeru. See on naer kaugest minevikust. Mitte küll ajalises mõttes, aga ometi kauge. Nagu seitsekümmend protsenti Harry minevikust, mis aeg-ajalt naaseb ähmaste kuulduste või otseste väljamõeldistena. See oli aga lugu, mille tõelisust Harry võis kinnitada.
„Kasutad sa ikka veel seda macho-repliiki, Harry?”
„Anna?”
„Jessas, sa avaldad lausa muljet.”
Harry tundis, kuidas magus soojus kõhus laiali voolab, peaaegu nagu viski. Peaaegu. Peeglis nägi ta pilti, mille oli kinnitanud vastasseinale. Iseendast ja Søsist ühel ammusel suvepuhkusel Hvitstenil, kui nad veel väikesed olid. Nad naeratasid, nagu naeratavad lapsed, kes arvavad veel, et midagi halba ei saa juhtuda.
„Ja millega sina pühapäeva õhtul tegeled, Harry?”
„Noh.” Harry kuulis, kuidas tema hääl üritas automaatselt naise oma jäljendada. Pisut liiga madal ja pisut liiga aeglane. Aga see polnud see, mida ta tahtis. Mitte praegu. Ta köhatas ja leidis natuke neutraalsema tooni: „Sellesamaga, millega enamik inimesi.”
„Ja see on?”
„Vaatan videot.”
Toimetaja: Valner Valme