Arvustus. Kui (ideede)põrguti ei anna tulemusi
Artikkel värskest Värskest Rõhust.
Taavi Jakobson
"Tõeline jumalaosake"
Pilgrim 2014
2014. aasta debüüdipreemia sai jagatud ning võidukaks osutus Taavi Jakobsoni „Tõeline jumalaosake”, romaan noorest ja üliandekast Eesti füüsikust nimega Elton Kobar, kelle artikleid tema tarkusest hoolimata miskipärast ei avaldata. Ühel päeval vihastab ta (teadus)ajakirjanduse küündimatuse peale – puhtalt seetõttu, et tema ületamatu intelligentsusega ei arvestata – ning sõlmib oma sõbra Otiga kihlveo, et suudab avaldada vähemalt ühe adekvaatse ja hariva teadusartikli. Seda ta lõpuks siiski ei tee, vaid fantaseerib hoopis goboni-nimelise osakese teemal hulga pseudoteaduslikku häma, mis ta suureks üllatuseks (kokkulangevuste tagajärjel) populaarses nädalalehes siiski ilmub. Sellele järgnevad kokkusattumused eurovoliniku raha jagamisel ning muud seosetud juhused teineteise otsa. Niimoodi lükkub käima noorfüüsiku üdini uskumatu seiklusjutt, mille sattumuslikkusest täidetud totrusesse kalduvat sündmustejada palistavad banaalsevõitu ja klišeelikud suhtekirjeldused koos rohkete pealiskaudsete kommentaaridega elulistel teemadel. Romaan just nagu jutustaks paljudest asjadest, hõlmates hulka kõnekaid teemasid (veendumused, tegelikkus versus tõlgendus, armastus, iha, hirm, süü ja häbi, usk, teadmised jne), aga teeb seda üldiselt üsna kohmakalt ja õõnsalt. Teose maailm pole üleliia mustvalge, ent hakkab ajuti sinnapoole sumbuma; puudu jääb sügavusest, mitmemõõtmelisusest, isikupärast. Debüüdi kohta pole romaanil ehk vigagi, kirjutatud suhteliselt pädevalt, kuid ülemäära see ka millegagi ei vaimusta.
Goboni ümber keerlev trall iseloomustab suvalise „idee” elujõulisust, kui seda piisavalt nüri järjekindluse ja fanaatilisusega korrutada. Niisuguses süžees võib aduda mõningaid meemi-teemalisi – gobon kui takistamatu (mõtte)viirus – mõjualgeid, n-ö inspiratsiooni tänapäeva virtuaalmaailmast, sest sealsetes kõlakodades võib sarnaseid asju kohata küll (ehkki mitte nii ülepaisutatult kõikehõlmaval moel). Lähiajaloost leidub ka elulisem näide, peategelase kihlveo algtõuge ja goboniga kaasnev melu tuletab meelde L. Ron Hubbardi ning saientoloogia arenemislugu. Viimasega ühildub jutus ilmuv Püha Siiriuse Ordu: mäletatavasti kasvas Hubbardi pseudoteaduslikust dianeetika-hämast välja terve Saientoloogia Kirik. Kriitikameele puudus ja pime usk saavad Jakobsoni teoses kätte oma tavapärased teravad torked, nende kõrval aga tümitatakse vist peaaegu kõiki põhilisemaid valdkondi või ameteid, olgu tegemist meedia, teaduse, poliitika, majanduse, filosoofia, kultuuri vm esindajatega. Omajagu leidub nüüdisaja maailmale sümptomaatilisi kõnepunkte, sellist neoliberalistliku ühiskonna progressiusku, deus ex machina laadi revolutsioonimurrangu lootust reaktsioonina maailma hädaolukorrale, kerglasi vastandusi ja dualisme, kiireid lahendusi jmt. Need teemad ilmuvad esialgu suhteliselt ambivalentselt, ent loo kulgedes võib mõningat tänapäeva hukkamõistu aduda küll.
Vinti keeratakse tekstis päris hea meelega üle, mis küllap nii mõnelegi lugejale võib tunduda vaimukas, kuigi tunnistan, et vastupidiselt tagakaane märkusele ei tulnud minult ühtegi naeruturtsatust. Romaani kulg tundub ootamatult küünilise ja groteskse kommentaarina tänapäeva ühiskonna probleemidele. Olgugi et seal leidub mõningaid tabavamaid seiku, on loos esitatavad seisukohad enamasti üleliia üldistavad ja lihtsustavad. Eltoni allakäigu ja mandumise kujutamine süü-häbitunde ja depressiooni voolus on seevastu omajagu huvipakkuv, vähemalt süžee kulgemise järjepidevuse mõttes. Võib leida ka paar asjalikumat vestlust (mõni neist tundub küll rohkem toimetatud monoloogina) ja kõnekamat kirjeldust, kuidas kuulsusega toime tulla, ent kokkuvõttes on romaan oma erinevate tasandite vahel seilates väga ebaühtlane. Tihtipeale on „Tõeline jumalaosake” lausa vastuoluline ning ennastõõnestav, kuna pretensioon „avatud maailmavaatele” polegi nii avatud ega samalaadsele kriitikale immuunne. Niisiis jääb probleemide tegelik kõnetamine ja lahkamine nõrgaks – selle asemel on tooni andmas kummastav vindikeeramine ja grotesksus.
Kui võõrkeelset fraseoloogiat laenata, siis üheks romaani puudujäägiks on ebamäärane having it both ways lähenemine. Ühelt poolt need pidevalt esinevad etteheited kõiksugu valdkondade ja inimeste pihta; et meedia on harimatu, otsustajad küündimatud, publik rumal (valitsev idiokraatia) ja vähese huviga, puudub elementaarne analüüsioskus ja kriitikameel, valitsevad populism ja pime usk jne; kuid nende teemadega ei võeta tegelikult midagi ette, need jäävad niisama irisevateks etteheideteks. Samal ajal toimub romaanis järjepidev valdkondade või mõttekäikude lihtsustamine ja labastamine, protsesside ja toimemehhanismide vääritimõistmine. Teoses ilmnev arusaam teadusest paistab omajagu pealiskaudne, sest erinevate teadusest tuttavate sõnade-mõistete kasutamine on üleliia ebamäärane, ennekõike „teaduslikkust markeeriv”, ilma et nende mõistete taga lasuks midagi sisulist ja täpset. Väljatoodud „ideedega” ei võeta tegelikult midagi erilist ette, nad meenutavad rohkem mõistelist namedropping’ut, tuttava kõlaga fraaside pildumist. Kirjeldatud fiktsionaalset maailma häirib liigne stereotüüpsus, mis kehtib enam-vähem iga valdkonna representatsiooni kohta – isendite käitumine vastab oodatud klišeedele. Oma osa saavad põhilised töö-, ameti-, soo-, usundi– jm stereotüübid. Selles pealiskaudses raamatus valitsevad pealiskaudsed inimesed.
Ise ma ei pahandaks teosega niivõrd jõuliselt ja vihaselt kui kuuldavasti debüüdiauhinna žüriis figureerinud Kivisildnik, kuid sellegipoolest tuleb tõdeda, et tegemist on võrdlemisi keskpärase teosega. Romaan ei ole üleliia vaimukas, ei provotseeri, ei kõneta, ei ütle midagi erilist – on säherdune „keskmiste” uskumuste ja veendumuste ühtlane, järjepidev loetelu. Justkui oleks võetud läbilõige abstraktsest publikust või rahvast (kellel puudub konkreetsem identiteet peale halli massi) ja sellest keskmisest hekseldatud välja kõige klišeelikumad arvamused, veendumused, uskumused ja käitumismallid, mida hoiab koos üks ebamäärane füüsikateemaline seiklusnarratiiv. Vahele on pikitud pikemaid didaktilisi, loengu või jutluse toonis vestlusi (erinevate peategelaste vahel), mis poole ajast mõjuvad hirmus üleolevalt (n-ö talking down to the reader). Fiktsioonimaailma sees tunduvad kõik eriti rumalad, peale ehk Eltoni, Oti ja Gandalfi (s.o Eltoni teadusasutuse juhataja) ja vahest üksikute möödaminnes mainitud skeptikute ja oponentide, kes aga süžeearenduses mingit edasist rolli ei mängi, sest neid esitatakse stereotüüpselt ebakindlate mõmmidena, kes on suutmatud retoorilise keerutamise ja häma ees veenvaid või kategoorilisi vastuseid välja pakkuma.
Romaani suhtelist igavust, kui sellist ohtlikku sõna kasutada, põhjustab selle kompositsiooniline „etteaimatavus” ja nõrk poeetilis-stilistiline tase. Mitte, et süžee oleks kindlalt ennustatav, kuid see on enam-vähem aimatav – kui üks või teine sündmus lõpuks juhtub, siis kulgeb kõik just ootushorisondile vastavalt. Ei tule mingit ootamatut pööret, raputavat sündmust, lugu kerib turvaliselt ja üldlevinud motiivide abil edasi. Samal ajal lõhub narratiivi potentsiaalset efektsust toosama läbiv juhuslikkuse-sattumuslikkuse pidev kohalolek: kui romaan on vaid suvaliste kokkusattumuste kadalipp, kaob loost igasugune pinge. Peategelaste tegudel või mitte-tegudel pole (pärast esmast goboni leiutamise algtõuget) peaaegu mingit määravat tagajärge, nad ei saa olla toimijad, sest kõike kontrollib too pealtnäha suvaline saatusekäsi. Kuigi ega ta ju tegelikult niivõrd suvaline [1] olegi, vaid mõjutab jutustuse kulgu ainult kindlas, laias laastus ettemääratud suunas; nõnda paistab saatuse asemel liigselt läbi hoopis kirjutaja mehaaniliselt komponeeriv-kontrolliv käsi.
Mitut puhku esinevad korraga peategelaste „sügavad” vaidlused kaoseteooria, juhuslikkuse rolli, vaba valiku ja determinismi üle. Selles võiks potentsiaalselt kõlada teose loominguline alusprintsiip: „Tõeline jumalaosake” kui romaan, mis kehastab ja kehtestab kaootilist, mitte-deterministlikku, minimaalse inimagentsusega maailma, kus kõik on sattumuslike sündmuste loopida. Kuid see tasand ei hakka tervikus orgaaniliselt tööle ning need omajagu õõnsad loengud paistavad teksti ülesehituse taustal pigem õigustusena sündmustiku näilisele suvalisusele ning narratiivse pinge puudumisele.
Eelnevad lõigud tõstatavad küsimuse, kuidas saab tekst olla ühtaegu etteaimatav ja suvaline? Iva on „sündmuste suvalisuse” tähenduslikus mitmetasandilisuses. Süžee kulgemises on adutav, et paratamatult jõutakse välja teatud punktidesse – juhtuvad kindlad sündmused, pöörded, tagasilöögid-edusammud jmt (etteaimatavus, mis tuleneb narratiivi liigsest stereotüüpsusest). Nendesse punktidesse jõutakse pseudo-relevantsete juhuslike (kokkusattumuslike) sündmuste kaudu, mille ainus eesmärk on süžee edasiminekuks „vajalik” kuidagi esile tuua või ära lahendada. Suvalisus ilmneb erinevatel tasanditel just terviku tähenduses: suvalised, sest nad „lihtsalt juhtuvad” ilma järjepideva põhjuslikkuseta; suvalised, sest neil pole muud tähtsust, nad võiks vabalt välja vahetada mõne muu sündmuse vastu.
Üldiselt jäävad tegelaste hooti esinevad arutelud mõnevõrra poolikuks, ka tõsistel teemadel ei kiputa tegelikult pealispinnast „sügavamale” jõudma. Ennekõike kõlab populaarteaduslik või –filosoofiline sõnadepildumine. Stiilivõte on lihtne: kui räägitakse füüsikast, filosoofiast vmt, siis kasutatakse sagedasti selliseid teemasid, märksõnu või retoorilisi taktikaid, mida too abstraheeritud „laiem avalikkus” või rahvas enam-vähem teab (eeldusel, et on nende teemadega populaarajakirjanduses kokku puutunud või uudistes kuulnud); arutelud aga ei jõua enamikul juhtudel selleni, mida neis valdkondades tegelikult tehakse või arutatakse. Suurte mõistete (mis ammugi tühjadeks tähistajateks kasvanud) [2] kasutus on ebamäärane ja ebajärjekindel. Lühidalt võiks öelda, et mitte keegi ei räägi nagu oma valdkonna (või ameti) professionaal, kõik esinevad nagu elementaarsusi ja sõnakõlkse väljastavad karikatuurid.
Kui üritan teose esitlusviisi omapära kuidagi defineerida, siis kerkib pähe mõistepaar „ettekujutuste realism” (või naturalism, omalaadne etnograafia?); mis aga tõesti ei lähe oma aineses väga sügavale ega paku märkimisväärset värskust või kõnekust. Nii et veidi nagu ebaõnnestunud realism/naturalism, mis püüeldes jõuda kaasaja ühiskonna totaalsuse-detailsuse lahkamiseni, suudab tegelikult taastoota vaid kõige tühisemaid kujutelmi; s.o kollektsioon ülalmainitud iseloomutu halli massi ehk „keskmise rahva” kõige käibivamaid arvamusi. Sestap tuleb lõppkokkuvõttes välja n-ö mugav ja turvaline kirjandus, mis ei esita veendumustele klišeede vohavuse tõttu ühtegi väljakutset. Kõik on liiga lihtne, liiga ladus, liige ühene. Umbes nagu keegi vestaks mõnd vana, habemega anekdooti, mida on juba mitusada korda kuuldud. Raamatut sisse juhatav Nietzsche tsitaat veendumuste ohtlikkusest küll vihjab, et „kontrollimata uskumuste” kriitika võiks moodustada ühe romaani kompositsiooni aluspõhja. Selline omamoodi põnev lähenemisnurk ei suuda kahjuks elimineerida lõpptulemuse puudujääke valitud teema kõnekaks kompamiseks. Romaani olmeline, rõhutatult tavaline ja lakooniline stiil ei aita ka kaasa, sest venivad üheülbalised kirjeldused inimeste mõtetest või tunnetest suruvad poeetilise tasandi lössi. Niisuguste „ta mõtles” kirjeldustaktikate kohta leidub paari aasta tagune hoiatav kommentaar Chuck Palahniuki sulest („Nuts and Bolts: „Thought” verbs” [3], 12. august 2013). Lugemissoovitus kõigile kirjandusega alustajatele. Inimeste mõtete-tunnete reportaaž, n-ö logiraamat käib jõuliselt vastu klassikalisele printsiibile show, don’t tell, mida on parema puudumisel siiski mõistlik järgida. Ilukirjandus nõuab, et sõnadega tuleb osata maalida maailma, detailides ja nüanssides, tegevustes ja olukordades.
Üks näide, kus ebaõnnestuvad nii seiklus-süžee potentsiaalne põnevusefekt kui ka stiil. Mitu korda edastatakse Eltoni vahelejäämise paanilist hirmu ülepakutud reportaažina, kui ta vestleb oma ülemuse vm kõrge ametnikuga. Mitte väga üllatuslikult jõutakse neil juhtudel välja tehisliku tulemuseni, mille kaudu jätkub goboni populaarsust kehtestav suvaliste kokkusattumuste jada. See kõik võiks olla asjakohane, kui põhiosa tekstist poleks ometigi tagasivaates: Eltoni emotsionaalne keeris muutub minimaalse olulisusega ruumitäiteks, kuna sissejuhatav (raamiv) peatükk, kus tehakse selgeks, et Elton pole pettusega veel vahele jäänud, luhtab iga sellise pingeolukorra mõtte. Parimal juhul antakse nõnda põgusat aimu peategelase iseloomust, ent see ei toimu poeetiliselt paeluval moel. Elton pole märkimisväärselt kaasakiskuv peategelane, vaid välistele jõududele alluv agentsuseta kuju, kes ei suuda poole ajast adekvaatselt reageerida ega sõna võtta (peale üldise eneseõigustamise). Ta loodab alatasa, et teised tema eest otsustaksid. Passiivsuse põhjenduseks toob ta välja väärikuse kaitse, suutmata ähvardava häbi– ja süütundega toime tulla – see allakäiguspiraal moodustab narratiivi kandvama osa, luues mõnetise temaatilise ühtluse.
Eltoni karakteriloome on kummastav, kuna ta on ühtaegu küündimatu käpard ja ilmne geenius. Mõnd tegelikku avastust ta teha ei suuda, ent kontrolli alt väljunud vale varjamisel on võimeline põgusa pingutusega (öösiti, töö ja eraelu kõrvalt) konstrueerima sellisel tasandil hüpoteese, valemeid ja ülesandeid, väljamõeldud osakese „lahendamatu võrrandi lahendatavaid harusid”, et lähikondlased midagi ei taipa ja langevad müsteeriumi lahendamise keerisesse. Tänu suhtekorraldajale on ta retooriliselt niivõrd võimekas, et konverentside jagu inimesi on pimestatult võlutud; välja arvatud juhul, kui süžee nõuab mõnd dramaatilist pingehetke – siis ei suuda Elton end selgelt ja järjepidevalt väljendada. Eltoni kaastööline ja silmarõõm Meelike on üsna iseloomutu karakter, selline kena ja korralik, vaikne ja häbelik müürilill. Sarnaselt Eltoniga on ta läbinägelik geenius, ent armust ja kergeusklikkusest pimestatud. Armukolmnurga lõpetab vastuoluline (suhte)ajakirjanik Julia, kes ühel hetkel (õigustatult) hakkab gobonis kahtlema. Vandenõumõte ilmub kompositsiooni veidi mehaaniliselt – siis, kui narratiivi lahtuvat pinget on tarvis ülal hoida või veidi juurde tekitada. Üldiselt tegutsevad rollitäitjad oma käitumises ja otsustustes üsna järjepidevalt, liikudes „kergema vastupanu” teel (sõltumata sellest, et tegemist on arukate, mõtlevate, analüüsivate inimestega). See tähendab, et nad jõuavad lihtsate järeldusteni, välja arvatud juhul, kui see peaks süžee pingelaengut lõhestama. Näiteks kui Julia üritab lahendada Eltoni ja Meelikese suhteid, ei tule tal hetkekski pähe, et tegemist võiks olla isikliku konfliktiga. Occami pardel lakkab kehtimast, Julia järeldused ei lange kokku tema senise kehtestatud mõtteviisiga.
Kui romaan on oma sisu kohta üleliia pikk, veniv ning (alguses mainitud viisil) etteaimatav, siis lõpuleheküljed lähevad niivõrd totraks, et vähemalt saab sellest kummastusest omalaadse elamuse. Lugu muutub hüplikumaks, grotesk süveneb ning etteaimatavus tõmbub koomale, on jõutud piisavalt sügavale absurdi tuuma. Kahjuks lõpeb romaan, jõudmata eriti kuhugi. Kokkuvõtvalt on „Tõeline jumalaosake” turvaline ning mugav, üsna keskpärane meelelahutus. Lihtne, jälgitav ja kiiresti läbitav, soovitaks vaid mõningaid esmasammude vigu edaspidi vältida. Kompositsiooni ja stilistilise-poeetilise nõrkuse tõttu kaldub igavusse, kuid kindlasti on lugejaid igasuguseid ning teistele võib see kõik sobida. Kas aasta parim debüüt? Eks igaüks otsustab ise. Enda kogemuse pealt võin öelda, et juba need vähesed debüüdid, mis juhtumisi lugemisgraafikusse mahtusid, tundusid sisukamad, stiilsemad ja vaimukamad.
[1] Kui täielikku suvalisust visuaalselt esitada, siis tavaliselt tekibki mustrilisus(e mulje), sest suvaline paigutus võib olla „ükskõik missugune”. Inimesed ajavad n-ö static või white noise’i laadi illustratsioonidel kujutatu tihti segi tegeliku suvalisusega. Suvalisus eeldab, et visuaalseks representatsiooniks valitud näitlikustavad osakesed võivadki asuda ükskõik kus, mitte et nad on mõne etteantud valemi järgi ühtlaselt ära jaotatud-paigutatud. Totaalne suvalisus näeb silmale üsna vähe suvaline välja, sest aju osav mustrituvastusvõime sõidab sellest üle.
[2] Romaanis esineb õigustava argumendina nii mõnelgi korral „lapiku maa uskumise” tüütu, paljuski üle pingutatud käibetõde. Ammugi on ekslik väita, justkui olnuks tegemist üldlevinud „ebateadusliku” kujutelmaga, mille päästev valgustusajastu lõpuks elimineeris. Klišee tuleneb suuresti 17. – 19. sajandi ideoloogilise suunaga ilukirjandusest, mis üritas kehtestada imperialismi ja valgustuse võidukäiku mittelääne kultuuride üle, samal ajal võimendades hüperboolini „pimeda keskaja” müüti. Ehkki ajaloos võib leida mõtlejaid, kes kaldusid lapiku maa hüpoteesi pooldama, polnud see nii üleüldine ühti; juba Vana-Kreekas oli kerakujulise planeedi idee väga levinud. Eriti kõnekas näide on Eratosthenes (276 eKr – 195 või 194 eKr), kes arvutas välja maakera ümbermõõdu (hämmastava täpsusega, eksis kõigest mõnesaja kilomeetriga), planeedi telje kalde ning arvatavasti ka Maa kauguse Päikesest. Arvamus, et minevikuinimesed uskusid maa olevat lapiku, on vaat et rohkemgi levinud, kui „lapiku maa teooria” ise eales olla suutis.
[3] http://litreactor.com/essays/chuck-palahniuk/nuts-and-bolts-”thought”-verbs
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Värske Rõhk