Arhitektuuriteadlane: Tallinn oleks teistsugune, kui üleminekuaja projektid oleksid realiseerunud
Arhitektuurimuuseumi kevadhooaja suurnäitus „Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994“ käsitleb murranguaastaid alates perestroika väljakuulutamisest kuni taasiseseisvunud vaba Eesti esimeste aastateni, eelkõige teostamata ideid ja projekte.
Arhitektuuriteadlane ja näituse kuraator Ingrid Ruudi rääkis „Terevisioonis“ näitusest lähemalt.
„Perestroika algusest kuni vene vägede väljaminekuni - see on väheuuritud ja huvitav periood, suurem jagu esitatud projektidest jäid ehitamata. Nad peegeldavad oma aega väga ehedalt. Arhitektuur peegeldab alati ühiskonda ja poliitilist olukorda. Oleme harjunud mõtlema, et on arhitektuuriloos on nõukogude ja taasiseseisvuse periood, aga vahepeal jäi segane aeg, kui kõik võimalused olid lahti ja sai mõelda, mida iganes. Nagu üks arhitekt ütles: see aeg oli nagu seiklus.
Lennukad ideed olid ka tellijatel. Oli tellijaid, kes ei teadnud, mida nad tahtsid, siis oli võimalik pakkuda neile erinevaid nägemusi. Arhitektidel oli küllalt suur sõnaõigus.
Aastast 1988 olid ajakirjanduses esimesed arutlused võimalikest vabakaubandustsoonist Naissaarel. See oli küll Tõnis Vindi kontseptuaalne projekt, kuid mind huvitas, kui avatud oldi kõikvõimalikele ideedele. Kuigi see oli kunstiprojekt, räägiti sellest ajakirjanduses kui võimalikust. Näitus peegeldab, kui avatud oldi kõikide võimalustele.
Näha saab paberivabriku ala ideeplaneeringuid 1991. aasta Milaano suure rahvusvahelise linnaehitusnäituse jaoks. Irina Raud, kes oli tollal linnaarhitekt, leidis, et see on hea võimalus tellida ideid, mis analüüsisid kesklinna.
Jüri Okase nurgalahendused paneelmajadele kommenteerivad konkreetset keskkonda. Tollal lokkas putkakaubandus, Okas pakkus välja, et neid nurki võiks täita kiirete lahendustega, paigutades sinna funktsioone, mis muidu leiaks lahenduse putkades.
1980. aastate teisel poolel oli ka religioossuse taastõusu aeg, mis sulandus ühte rahvusliku meeleoluga. Kui vabakogudused püsitasid tüüpprojekte, siis luteri kirik korraldas arhitektuurikonkursse.
Suunad ja arengud pandi paika ja need peegeldavad tollaseid ühiskondlikke ihasid. Kindlasti oleks Tallinn teistsugune, kui kõik need projektid oleksid realiseerunud.“
Toimetaja: Mari Kartau