Arvustus: jahusevõitu ning guašilõhnaline Diverse Universe
Diverse Universe, nagu ka selle performantsifestivali nimetus ütleb, on alati kokku toonud erineva kultuuritaustaga kunstnikke igast maailma otsast. Tulemuseks on tavaliselt olnud tõepoolest mitmekesine programm. Seekord läks aga väheke teistmoodi, vähemalt Tallinna Kunstihoones toimunud avaüritusel.
Võiks ju oletada, et kunstnike mõttemaailmad on Mehhikos ja Kreekas, Eestis ja Hiinas täiesti erinevad. Seekordsel Diversel oli aga absoluutselt läbivaks teemaks kuivainete pähekallamine ja enda värvi või mingi muu plögaga kokkumäkerdamine. Tekkis isegi kahtlus, et festivali sponsoriks on olnud mõni vastavasisuline hulgifirma.
Nii see siiski ei olnud, rääkides kunstnikega oli igaühel toidu ja värviga mängimiseks oma ja hea põhjus. Vaataja seisukohast oli aga tunne, nagu oleksid sattunud mingi koolinoorte workshop'i tulemite tunnistajaks, kus just selliseid üpris klišeelikke asju on õpetatud.
Seoses sellega ongi tahtmine kirjutada pigem neist, kes jahu ei loopinud. Muidugi muusikalised performantsid: Larry Rodriques alias Flower Vato & Steve Vanoni USA-st, kes tegid osadele etteastetele tausta ja vaheklippe, ning eelkõige Risto Puurunen alias CW01 Soomest, kes on meil sageli esinenud oma ise lömmis pottidest tehtud pillidel ja kes lisaks visuaalselt huvitavale kontserdile suudab tekitada ka muusikaliselt nauditava elamuse.
Koos eelnimetatuga esindas Antibody Corporation USA-st teist läbivat trendi – naiseks riietatud mehed. Korporatsiooni esindas küll üksikisik, kes põimis oma etteaste kokku sõnalisest osast ja kehalisest liikumisest, aktiivselt publikuga suheldes.
Eesti esinejatest läheb originaalsuse eripreemia Barbara Lehtna & Helen Solovjevi duole, kes suutsid end ka jahust ning värvist eemal hoida. Nende etendus oli pühendatud kõigile konservatiivsetele erakondadele, mille käigus nad riietasid end erinevatele ühiskondlikele eelarvamustele viitavaid nihestatud slogan'eid kandvatesse T-särkidesse.
Vaatamata mõningasele jahu lendlemisele performantsi lõpuosas oli siiski kõige muljetavaldavam sakslase Frederick Krauke etteaste. Siit kumas läbi tõsine saksa masohhism ja depressiivsus koos südamevaluga tarbimisühiskonna tõttu ning alateadlik soov võtta enda kanda kõik maailma patud. Niisugune laadung lihtsalt peab mõjuma, eriti kui selle esitamiseks pekstakse iseend veriseks, uputatakse ennast verekaussi, lastakse end kuuma vahaga üle valada ja lõpuks pannakse põlema. Kõik need enesepiinamise vormid olid muidugi tõsise professionaalsusega läbi mõeldud ning ei põhjustanud korvamatuid vigastusi ei asjaosalisele ega ümbritsevale keskkonnale.
Sisulise poole pealt annab siiski ka selle vägeva etenduse kallal närida. Krauke performants oleks vajanud toimetajat, kes oleks liigse infomüra välja visanud. Taustavideos olevast masohhistliku performantsidokumentatsiooni ja lihakombinaadi võrdlusest oleks piisanud, viited kulturistidele, ülekaalulisusele, Matrixile jne jne olid juba liiast, sõnum oli juba kohale jõudnud. Samuti kippus assistent show'd lõpupoole nö üle võtma, tema tantsuentendus põleva mehe taustal mõjus üsna kohatuna.
Diverse Universe esinejatering neljapäeval Tartus erines mõningal määral kolmapäevasest Tallinna koosseisust ja tänasest Pärnu sündmusest, seega on lootus, et mitmekesisus valdab festivali aina tõusvas joones ning avapauk oli lihtsalt väheke taignane sissejuhatus tõelisele plahvatusele.