Arvustus: universaalne õiguslane Fideelia ründab jälle
EKA galeriis on avatud näitus, mis tõstab taaskord päevakorrale teema: kas praegune aeg vajab kangelasi või mitte? Kõik, kes selle probleemi kallal pead murravad, saavad siit kindlasti hulgaliselt inspiratsiooni. Aga ärge kohe näitusele tormake – galerii puhkab pühade puhul ja on taas avatud 5. jaanuaril.
Fideelia-Signe Roots on isepäine naisõiguslane, kes ei jõlgu samas kambas teiste valvefeministidega ega korda nende loosungeid. Fideelia ajab oma asja omal moel.
Sageli teeb ta elulisi eksperimente, näiteks võttis ta kätte ja elas ühe aasta ilma kunstita ning kasutas seda aega kondiitriks õppimiseks. Kui miski ühiskonnas kopsu üle maksa ajab, ei jää ta käed rüpes vinguma, vaid haarab härjal sarvist – kui vaja, teeb saate, kui vaja, korraldab meeleavalduse.
Lisaks naiste õigustele võitleb ta ka loomaõiguste eest, taimetoitluse poolt ja õiguse eest käia palja ülakehaga.
Kõige selle käigus on tal, erinevalt paljudest teistest õiguslastest, säilinud huumorimeel, mida tõestab kasvõi koos kirjanikust õe Elo-Mariaga veetav, üksvahe vägagi populaarsust nautinud Knopkaingli projekt. Millegipärast pole viimasel ajal ei Dr Insomnia Rale ega Knopkale taevaseid sõnumeid saadetud, vähemalt ei kajastu need enam nii sageli sotsiaalmeedias. Sellest on kahju, sest Eestimaa inimeste vaimne pale vajab valgustust rohkem, kui kunagi varem.
Käesolev näitus on osa Fideelia doktoritööst Eesti Kunstiakadeemias. Seekord lahkab ta kangelase fenomeni, tehes katsetusi, kas ka naine võib heroilises rollis veenvana mõjuda. Soojenduseks on jõuharjutus, kus lehvivas undrukus piiga tuleb üle põllu, lähenedes on näha, et ta tassib suurt kivi.
Esiplaanile jõudnud, poetab ta kivi maha ja laseb valla põlle, millel on kujutatud mehe keha, ning näitab biitsepsit. Oma kummalist tegevust põhjendab kunstnik sellega, et mütoloogilise kangelased on ikka kive tassinud. Ja kivitassimine omakorda sümboliseerib õilsaid, kuid lootusetuid ettevõtmisi. Selles peitubki õiguslase eluterve eneseiroonia.
Lausa kahe videona esitab Fideelia rahvapärimusele (ehk „arhetüüpsele narratiivile“, nagu näituse saatetekstis öeldakse) toetuvat kestvusaktsiooni. Kunagi oli Voorel suur linn, mida valitses printsess, kel oli palju kosilasi, aga ta põlgas kõik nad ära. Kätt palumas käis ka Soome Tuuslar, kuid temalegi ütles printsess „ei“. Tuuslar vihastas ja nõidus linna koos elanike ja printsessiga maa sisse, kus see on tänini.
Nüüd käibki Fideelia igal pööripäeval Voore mäe juures Raudallikal, et võtta selle eest ära härjaike ja sealtkaudu Voore linn ning printsess ära päästa. Tõeliselt kangelaslik missioon.
Üks videotest dokumenteerib protsessi. Mitmeid kordi näeme, kuidas kangelanna asutab end Voore poole, kuid alati tabavad teda takistused. Kord vaatab ta allika juures kogemata tagasi, kord unustab kassi riidekappi kinni. Aga aktsioon jätkub, järgmisel pööripäeval võtab ta teekonna taas jalge alla.
Teine video on lavastuslik ja seal näeme, kuidas päästeoperatsioon ideaalis võiks välja näha. Palja ülakehaga kangelanna astub läbi pimeda metsa Voore mäe poole, kohtub seal sinise kolliga, kes valvab allikat ning asub tollega võitlusesse. Tundub, et koll on juba peale jäämas, kuid siis tabab kangelannat päästev mõte – ta näitab kollile oma ID-kaarti. Seepeale peletis miskipärast taltub, Fideelia võtab tal ikke käest ning ülevate valgusefektide saatel kerkib Voore linn mäe seest välja. Millegipärast meenutab iidne asula väga Annelinna.
Selline dokumenteeriva ja lavastusliku video üheskoos eksponeerimine on üsna ootamatu lavastuslik käik. Muul juhul hävitaks esimene teises peituva müsteeriumi, kuid kuna mõlemad on tehtud huumorivõtmes, siis seda probleemi ei ole. Võib ka olla, et dokumentatsioon on vajalik doktorimõõdu väljaandmiseks.
Samamoodi tuleb teadusartiklitesse põimida tsitaate ja fakte, mida mõtte edasiandmiseks tegelikult tarvis pole, küll aga akadeemilise usutavuse saavutamiseks. Kunstimagistritel ja -doktorantidel on sellega eriline häda – tegevus on ju iseenesest loominguline, kuid mingil kombel tuleb asjale anda teaduslik mõõde.
Ehk sellepärast on näitusel veel üks dokumentalistika valda kuuluv film – intervjuu Hollandis asuva amatsooni Maria Watteliga. Tegu on aukartustäratavate mõõtmetega, aga kenakese kulturistiga, kes peab ka blogi ning jagab seal rahvale nõuandeid, kuidas hästi elada. See on siis näide naiskangelasest tänapäeval, urbaniseerunud ja virtuaalses ühiskonnas.
Fideelia üllatab nii kunstnikuna kui elus ootamatute käikudega. Eks aeg näitab, kuidas see tema karjäärile mõjub. Praegune maailm soosib pigem mutrikesi, kes järjekindlalt oma igavat trummi tagudes lõpuks mõjule pääsevad. Loodame, et kehtiv mentaliteet muutub loomingulisemaks ja rutiinivabamaks, ja kelle muu, kui knopkainglite ja naiskangelaste kaasabil.
Näitus „Kangelanna teekond“ EKA galeriis (Vabaduse väljak 6/8 hoovis, sissepääs Müürivahe tn või Otsa kooli väravast) on avatud kuni 21.01.2015, T–L 12.00–18.00. Pühade puhul on galerii suletud 21.12.2014–04.01.2015.