Peeter Linnap koondab mahukas teoses eesti fotograafia ajaloo
Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia osakonna juhatajalt Peeter Linnapilt ilmus kauaoodatud ülimahukas eesti fotograafia ajalugu käsitlev raamat, mis on rikkalikult illustreeritud 600 teosega.
Teos käsitleb sidusalt eesti rahvusliku fotograafia kõiki arenguperioode. Uudses võtmes on vaadeldud 19. sajandi fotograafiat, mil eri väljendustehnikates (maal, graafika, fotograafia, jm) pandi alus toonase - realistlikuks nimetatud maailmavaate pildilisele kuvamisele. Vaadeldud on tuntud litograafide (Höflinger, Schlater, Stavenhagen, Stern jt) ja fotograafide (C. Schulz, Th. John, Ch. Borchardt, B. Lais, H. Tiidermann, J. Livenstroem, Kristinid, R. Sachker, J. Pääsuke, Ed. Russow, J. E. A. Lumme jt) loomingut ning võrreldud eri tehnikais teoseid. Esmakordselt on meie fotograafide tegevus kontekstualiseeritud nii kohalikus kui rahvusvahelises kultuuris. Vaadeldud on ka mujal maailmas tegutsenud eestlastest fotograafe.
20. sajandi alguses hakati fotode abil tüürima faktiivse ja fiktiivse informatsiooni vooge ning visuaalselt defineerima nii tõdesid kui valesid – nende kaudu hakati ka avastama, tõestama, süüdistama, visualiseerima ja teavitama. Ilma fotograafia ajaloo tundmiseta ei saa me endale ette kujutada ei kommunikatsiooni ega kunstiajalugu, teaduslikku empiirikat, perekondlikku ega ühiskondlikku mälu, sündmuste, uudiste, skandaalide jmt. loomust ega evolutsiooni. Et fotograafia näol oli tegemist meediumiga, mis tungis kõikidesse eluvaldkondadesse, siis on selle kujutamisvahendi ajaloo näol tihti tegemist paljude elualade ajalugude ristmikuga – nõnda annab fotoajaloo uurimine meile võimaluse tegeleda ükskõik, millise inimtegevuse uurimisega.
Raamatu avastuslike lehekülgede hulka kuuluvad käsitlused nii 1930., 1940. kui 1950. aastate fotograafiast Eestis. Neil kümnendeil toimus modernse fotokeele väljakujunemine - aga ka autoripositsioonide mitmekesistumine (Eestisse jäänud fotograafid, põgenenud, Siberisse asumisele saadetud ja metsavendadena tegutsenud fotograafid), mis muutis tundmatuseni kogu senist fotograafi üldpilti. Kunstilise väljenduse kõrval vaadeldakse raamatus ka fotograafia arenguid (massi)meedia ning propaganda kontekstides, samuti lähtudes vormiaspektist: fotoalbum, postkaart, ajakirjandus, TV, internet, sotsiaalmeedia vmt. Eraldi tähelepanu on pööratud veel tarbefotograafiale, pildistamise tehniliste vahendite evolutsioonile ja eripäradele ning Estonica'le.
Lisaks ulatuslikule ja tihti avastuslikule pildimaterjalile ning põhjalikele nime ja aineregistritele, leiab nende kaante vahelt ka detailse võrdleva kultuuriajaloolise kronoloogia, mis ulatub fotograafia eelajaloost kuni kaasajani välja ja milles eesti kohalikku fotoajalugu taustatakse nii üldise poliitilise ja majandusliku evolutsiooniga kui ka juhtuvate kultuurivaldkondade (muusika, film, teater, kirjandus, teadus, tehnika) arengutega meil ja mujal maailmas. Raamat on mõeldud fotograafia, filmi ja ajakirjanduse eriala tudengitele, kuid oma üldhuvitavate teemade ja lihtsa kirjutamislaadi tõttu ka kõige laiemale lugejaskonnale.
Toimetaja: Kaspar Viilup