Arvustus. Vindid – klassikaks muutunud avangard
Aili ja Toomas Vindi "Kunstniku jalajälg" Tallinna Kunstihoones on kohustuslik näitus kõigile kultuurihuvilistele, sest tegu on elavate klassikute ja oma ajastu märgiliste kunstnikega. Aga neilt on õppida ka praeguste maalikunsti trendide kontekstis.
Kui omal noorusajal esindasid Vindid radikaalset avangardi, siis praegu peetakse neid traditsioonilisteks kunstnikeks. Võib muidugi haigutada ja minema minna, aga võib ka rõõmustada selle üle, et kunagine kunstiuuendus on osutunud ajas vastupidavaks. Enamus inimesi paistab rõõmustavat, sest Kunstihoones valitseb permanentne trügimimine.
Suures saalis on Toomas. Ja muidugi on siin kõik need nii tuttavad lible kaupa välja maalitud muruplatsid, erkrohelised pügatud puud, triibulised postid ja selja tagant kujutatud üksikud figuurid. Esmapilgul tundub väljapanek ühetaoline, kuid lähivaatlusel selgub, et igas pildis on miski, mis teda teistest eristab. Enamasti on see miski kas sürreaalse või metafüüsilise taustaga.
Üheks paljusid töid läbivaks motiiviks on loodusliku ja tehisliku vastandamine. Needsamad kollase-punasetriibulised postid on kõige silmahakkavamaks näiteks, kuid taolisi asju on teisigi.
Asfalttee metsas on täiesti normaalne, seda esineb linnaümbruse maastikus sageli. Metsatukas lösutav diivan on juba veidram. Kohati on ka täielikku fantaasiat, intrigeerivaimad neist on maalid, kus on kujutatud mingit vaadet ja selles kunstnikule vähem meeldinud (või siis lihtsalt kompositsiooniliselt sobilikud) objektid on kaetud rohu või lehestikuga, kuigi reaalsuse on tegu majade ning muude tehisobjektidega.
Kogu selline nihestatus kannab endas teatavat muret või kriitilist alatooni inimtegevuse keskkonnamõjude asjus. Vanematel piltidel võib olla ka poliitiline allhoovus, näiteks võivad triibulistest postidest moodustuda trellid – vabaduse piiratuse ilmselge sümbol. Aga vaatamata neile ohunootidele on Toomas Vindi kunsti ikkagi ilus.
Uuematel töödel on näha, et Toomas Vint ei mängi vaid ruumi ja tähendustega, vaid ehk veidi Ailist mõjutatuna ka valguse värvidega. Ja see kukub tal päris hästi välja.
Aili Vindi ekspositsioon on kõrvalruumides, kuid mitte kõrvaline – tal on lihtsalt erinevad projektid, mis nõuavad eraldi tubasid. Tagapool on see, mille järgi me Aili Vinti tunneme – meremaalid. Neid tuleb vaadata nii umbes paari meetri kauguselt. Liiga lähedale minnes tekib väike vastuolu perfektse värvikäsitluse ja mitte nii perfektse pintslitöö vahel. See on puhtalt tema enda loomingu sisene dissonants, sest võrreldes palju muuga on tegu mõistagi väga korraliku tööga.
Eesruumis saab näha valgusinstallatsioone, kus on mängima pandud värvilised kompositsioonid koos värvilise valgusega – üsna ohtlik teema, kus asi võiks hea maitse osas ülekäte minna, aga ei lähe. Aili Vint on värvimajanduse väga põhjalikult läbi mõelnud ja läbi töötanud ning suudab seda meediumi täielikult valitseda, oma pilli järgi tantsima panna.
Ära on kasutatud ka vanad guaššidega tehtud värvikompad, millelaadsed kuuluvad meie popkunsti klassikasse. Kaugelt vaadates meenutavad need natuke Merike Estna suure spaatliga tehtud mustreid, nagu ka Aili Vindi installatsioonid võivad tunduda veidi sarnased kaasaegsete noorte maalikunstnike ruumiinstallatsioonidele. Mis on siin erinev, on raskus- ja põhjalikkusaste. Samal ajal kui vanameister on elu aeg valguse ning värvi lahtimõistatamisega vaeva näinud, ammutades ainest loodusest, eelkõige sellesama mere koosmõjust taeva ja valgusega, võtavad noored lihtsalt purgist värvi ja ehituspoest materjali ning panevad lapseliku rõõmu ja kergusega oma seadeldised kokku.
Aga Aili Vindi realistlike maalide ja pop-kunsti võtmes abstraktsete kompade lähisugulus ning vastastikkune genees on eriti kujukalt välja toodud ka näituse kataloogis, kus on kõrvutatud sarnase koloriidiga täiesti erinevas võtmes tööd. See on hariv. Nagu kogu see näitus, mida saab veel vaadata 18. jaanuarini 2015.