Carmina Trash: eesti kultuuri suur P
Meie kultuuri stereotüüpide lahkamist jätkab Carmina Trash.
Eestlase kuvand, see, mille järgi teda teatakse maailmas, on üks purk. Aga see pole päris see vanaema moosipurk, see pole päris see hoidisekonkursi marjamoos... See on päris purk, päris asjaga!
Eesti õhedat eksistentsi on vahel raske põhjendada. Justkui paikseim rahvas Euroopas, samas ajaloo geneetiline sodikatel. Justkui suure ja erilise kultuuri kandja, teisalt tegelikult on kõigil siin jummala ükskõik, kas luuakse midagi uut ja erilist või mitte. Kas üldse luuakse. Midagi.
Juba pea veerand sajandit on dominantne kujund, millega kaasaegset kunsti kirjeldatakse, olnud purkisittumine. Vaene-vaene Jaan Toomik! Noh, kes oligi tollal vaene ja ega ta eriti midagi söönudki, kui me neid purke lähemalt uurime... Kujutage ette kunstnikku 1990ndate hakul: kunstnik (üldnimetus, üldine kuju, metafoor, väljamõeldis, rõhutan!) on Eesti jaoks kõik ära teinud, ta on aidanud sel rahvakillul vabaks saada, ennastsalgavalt manifesteerinud iga oma teose ja sammuga vabadust ja loovust kui sellist, olnud ehk esirinnaski 1980ndate lõpul... ja siis selgub tõde.
Kunstil puudub pragmaatiline väärtus, see ei ole vahetatav argise ja asise vastu. Kunst ei ole kaubamaja! Kujutlege inimhulki Võidu väljakust Vabaduse väljakuks muundunud platsil skandeerimas: "Kunst ei ole kaup! Kunsti ei ole kaup! Kunst ei ole kaup!" Sama kirglikult, kui mõni aasta varem "Eesti vabaks! Eesti vabaks! Eesti vabaks!"
Ei meenu? Sest seda pole olnudki!
Vaene-vaene Toomik ehk kurvastab isegi – ma ei tea, ei ole julgenud korüfeed säärase labase küsimusega kiusata, kui ta vahel minust Vabaduse väljakul, pilk uduselt-häbelikult maas, möödub – pidin ma kinkima neile reodele, nendele idiootidele selle kujundi: "purkisittuja".
Ära muretse, Toomik, vabade kunstide professor! See on imeline metafoor! See on vabastav, lunastav allikas me tänasele kunstile. Fekaalanaloogiliselt: kunst ei olegi midagi muud, kui me seedeprotsess. See ongi kõige paremas mõttes – süvitsi ja sügavuti minnes ja kummalisi käike kaevates – seedekulgla. Inimese olemasolemisprotsess kogu ta sügavuses!
Carmina Trash sellisena, nagu ma olen, ei saaks olemas olla, kui ma ei neelaks, imeks endasse kogu kultuuritulva, ei konsumeeriks seda apellatsiooni, ei ihaldaks iga habrast sõnumit!
Kui Eesti riigil üldse on mingi mõte, mingi valusam ja vajalikum sisu, siis on see purkisittumine, ja Pärt, aga esmalt purkisittumine (P-tähega asjad igal juhul!). See on ainus koht, kuhu võiks ja saaks oma suurema raha – mis lastest ja naistest ja haigetest ja hulludest üle jääb – panna, sest see lõpuks ongi see Eesti Nokia! Ma ei mõtle pankrotis Soome väikelinna, see on kujund!
Et Eesti saaks teisi raputada, peab ta investeerima purkisittujatesse, pisitoomikutesse. Ainult nemad viivad meid maailma! Ja erinevalt Šmigunist-Veerpalust võivad nad kultuuriüldsuse loal luua oma geniaalsed hoidised-taiesed mistahes aine all olles, nende doping on igal juhul legaalne, nende treenerid ei saa neile salaja sodi sisse sööta. Kui selgubki, et Toomik kasutas purgeeni või burgereid või mõlemat korraga, ja isegi Arvo Pärdi festivalil, siis räägiks see ainult tema ja ta kunsti kasuks!
Eesti Nokia, Eesti nipp, Eesti teadvus, on purkisittumine! Väike, energiaalne, ootamatu, loov ja metsik kunst. See on ainus asi, millega me ennast kaardile tõmbame – nagu Lennart Meri kunagi Bill Clintoni gloobusele risti tehes kindlasti mõtles: siin on purk!
Mis te arvate, millest räägib karupoeg Puhh, kui ta eesel Iiahile tühja purgi kingib? Mis on selle mõte, mida sümboliseerib tühi õhupall, mille Notsu omalt poolt lauale käib? Ja kas kunagi on see küsimus purgist ja muust olnud valusam kui praegu?
Ma tahan, et te teaksite: selle kultuuriruumi saab suureks teha ainult suur mõtlemine, suur purk. Ma ei karda oma kunsiteost, ma ei karda teid publikuna. Ainus asi, mida me kartma peaksime, on laiskus, ükskõiksus, venivus, pragmaatilisus. Et millestki tõuseb priske kasu, mil me ise oleme vaid universumi kasulapsed.
Eesti on juba tegelikult olemas, Eesti Nokia on juba olemas. Eesti on gloobusele märgitud, rist on tõmmatud. Ainus asi, mille järgi meid teatakse, miks me üldse globaalses teadvuses olemas oleme, on kunst. Mul on see iga päev meeles. Aga Sul? Suur P!
Toimetaja: Valner Valme