Kunstnikud panevad näitusele Balti jaama turu aarded
Kolmapäeva õhtul avatakse EKA G galeriis Francisco Martínez’i kuraatorinäitus "Tänavaturukunst. Balti jaama turg kolib galeriisse“.
"Milliseid aardeid saab kolme euro eest? Mitu pärlit sa suudad turuträni hulgast leida? Millise kunstilise kompositsiooni annaks neist luua?" Käesoleva näituse tarvis paluti 23 inimesel päästa Balti jaama turult üks ese. Need esemed lunastatakse galeriis unustusest. Tulemuseks on aksioloogiline pilguheit hilismodernsesse kultuuri (hurmava idaeuroopaliku maiguga).
Tuues need esemed galeriisse, uuritakse ühtlasi piire prahi ja tarbeeseme vahel. Träni pole rämps. Träni on õdus, kodune, funktsionaalne ja õnnistatud disainiga. Träni kõneleb mobilisatsioonist ja korrast, kvaliteedist ja tunnustusest ning sellel on omaette kultuuriline roll.
Oma tekstides sümboolsest kulutamisest ja liialdamisest möönab prantsuse kirjanik ja filosoof George Bataille, et inimtegevus pole taandatav vaid tootmise, säilitamise ja otstarbelise kasutamise protsessidele. Mainitud esemete väljapanek galeriisse tõstab esile asjaolu, et väärtuse määramine on sotsiaalne, dünaamiline ja tugineb kombatavatele ja mitte-kombatavatele kriteeriumitele. Mõnes mõttes on see nagu Baudelaire’i arusaam esteetilisest väärtusest: “Ilu koosneb igavikulisest ja muutumatust elemendist... ning suhtelisest ja olukorrast sõltuvast elemendist.”
Kunstnikud panevad näitusel välja esemeid, mida ei eksponeeriks ega säilitaks ükski kuraator. Need üksikud väärtuslikud objektid on üsna representatiivsed ning kõnelevad isiklikest kosmoloogiatest ja ühiskonnast laiemalt.
Postsotsialistlikel turgudel müüakse väga erinevaid esemeid: kõike alates ehetest kuni toidu, kunsti, muusika, tehniliste vidinate, säilitusaja ületanud toodete, talverõivaste, sõidukiosade, suveniiride, kasutatud riiete, käsitööesemete, tubakatoodete, pesu ja suure hulga rämpsuni. Seal võitlevad iga päev autentsuse, traditsiooni, ainulaadsuse ja originaali mõisted.
Hoolimata petlikust näivusest käib sellistel turgudel kunstnike arvates hoogne globalisatsiooni ja kapitalismi mõtestamine ja tõlgendamine. Väliturg on materiaalse kultuuri seismograaf. Sellised kauplemiskohad toimivad kui ühiskonna liitekohad, mis täidavad modernsuse tühimikke ja läbikukkumisi.
Balti jaama turu lahkamine on nende arvates eriti oluline, kuna levivad kuuldused, et selle asemele kerkib peagi ostukeskus. Seda postsotsialistlikku kauplemiskohta ega ka seal müüdavaid tooteid ei peeta oluliseks ning näitusel osalevad kunstnikud lahkavad selle põhjuseid kontekstivälisuse ja eksponeerimise kaudu.
Näitusel osalevad:
Anna-Liisa Unt, Andres Kurg, Annika Toots, Eva Dino, Eva Sepping, Flo Kasearu, Gustav Kalm, Jaanus Samma, Jürgen Rendl, Kai Lobjakas, Liisa Kaljula, Madli Maruste, Marika Agu, Maros Krivy, Märt Miljan, Merlin Mandla, Kristina Norman, Ott Kagovere, Patrick Laviolette, Siobhan Kattago, Taimar Peterkopt, Tarmo Jüristo, Tauri Tuvikene.
Näituse kuraator Francisco Martínez on doktorant TLÜ Eesti Humanitaarinstituudis. Ta on väljaande Playgrounds and Battlefields (2014, Tallinna Ülikooli kirjastus) kaastoimetaja ja tema teadustöö on võimalikuks saanud tänu stipendiumitele Georg Simmel Zentrumist (Humboldti Ülikool), Moskva Diplomaatiakoolist (MGIMO), Lissaboni Ülikoolist ja Helsingi Aleksanteri Instituudist. Ta on ajakirjanduse bakalaureus (Madridi Complutense Ülikool), arengu-uuringute magister (Lissaboni Kõrgem Majandusinstituut) ja ta on läbinud vene uuringute aspirantuuri Peterburi Riiklikus Ülikoolis. Ta on töötanud ajakirjanikuna Saksamaal, Türgis, Venemaal, Portugalis ja Hispaanias, avaldanud üle 500 artikli ja teinud üle 150 videoreportaaži. Hetkel toimetab ta väljaannet Hopeless Youth, mille annab välja Eesti Rahva Muuseum.
Näitus "Tänavaturukunst. Balti jaama turg kolib galeriisse“ jääb avatuks 23. maini EKA G galeriis Tallinnas aadressil Estonia pst 7.
Toimetaja: Tiiu Laks