Leonhard Lapin: kaua sa ikka pahur oled
Lapini "Templid. Rituaalid" avaneb 9. augustil Tallinnas Draakoni galeriis. Näitusel on väljas uued tööd sarjadest "Templid" ja "Rituaalid".
Leonhard Lapinil on viimastel aastatel valminud ligi sada ruumilist objekti ehk arhitektooni, mida ta nimetab ka templiteks.
"Arhitektoonide mõiste mõtles juba 1920ndatel aastatel välja Kazimir Malevitš, aga ta ei saanud sel ajal neid templiteks nimetada, sest algasid repressioonid," kommenteeris Lapin "Aktuaalsele kaamerale". "Ma jätkan tema liini juba aastast 1975 ja siis ma ka viimastel aegadel nimetan neid töid templiteks."
Rituaalsed templid on pühendatud inimese elu erinevaile etappidele, ajale ja elu paradoksaalsusele.
"Kui me ühe asja endale selgeks teeme, siis me arvame, et asi ongi nii, aga asi võib olla hoopis teisiti. See on elu paradoks, me ei saa elu ega ühiskonda rajada mingitele kindlatele reeglitele," nentis kunstnik. "Me katsume seda teha, aga näete, kui palju meie parlamentki seadusi muudab, ta ei saagi sellega hakkama, sest elu muutub ja on paradoksaalne."
Leonhard Lapin märkis, et üks töö näituselt on pühendatud tema vanale sõbrale Eri Klasile. "Olen ikka sõpradele pühendanud töid, siin on dirigendikepp, mis samal ajal ka lipuvarras, ja see annab tema elule minu silmis teatud tähenduse," sõnas Lapin.
Ehkki tööde teemad on tõsised, soovitab Leonhard Lapin kõike mitte surmtõsiselt võtta.
"Mina arvan, et kui me hakkame elama surmtõsist elu, siis see on kaunis masendav, elu tõsistest ja rõõmsatest asjadest ja mida vanemaks sa saad, seda rohkem tahad näha neid rõõmsamaid pooli elus, sest kaua sa ikka pahur oled, eks ole," ütles Lapin.
Juba 1970. aastate alguses tõi Lapin (sündinud 1947) eesti kultuuri mõiste arhitektoon. See on pärit ukraina kunstnikult, kuulsalt vene avangardistilt Kazimir Malevitšilt. Tema ruumilised objektid, millega kunstnik alustas 1920. aastatel ning mida ta sõprade seltsis kutsus ka templiteks, ei olnud skulptuurid ega arhitektuursed maketid. Need olid pigem ruumilise mõtlemise ideed, mille taustaks oli tema originaalne suprematismi filosoofia, esemelise maailma ja kapitalistliku tootmise eiramine, peaeesmärgiks Maalt lahkumine, inimese vaimseks olendiks muutumine. Ta oli anarhist.
Lapin on olnud maailmas üks järjekindlamaid Malevitśi järgijaid, viimastel kümnenditel enam vaimses kui vormilises plaanis. Tema templid-arhitektoonid on erinevatest materjalidest ja esemetest valmistatud objektid, millega ta alustas aastal 1975. Seejärel on Lapin neid, nii suuri kui väikseid arhitektoone, loonud pidevalt läbi aastakümnete, üks suurematest on Vabaduse Kell Tallinnas Vabaduse väljakul (2003, koostöös Kristel Jaanusega). Viimasel kümnendil on need arhitekt Lapini põhiliseks arhitektuurseks loominguks: neid on ta ehitanud üle saja.
Rituaalid on erinevatest materjalidest ja esemetest loodud uued maalid. Ennevanasti oli rituaalidel inimeste argielus, kõnelemata pühapäevadest, palju suurem tähendus kui tänapäeval. Lapin kasutab siin esemeid ja materjale, mis olid kunagi inimese elu lahutamatud kaaslased, aga oleks nüüd hävinud. Uusi asju tuleb ju kogu aeg peale, mistõttu vanu visatakse minema. Ometigi on iga asi mõne inimese looming, väärides pühitsemist uutes rituaalides, mis toovad inimese ellu sügavuse. Sügavus on vaimses elus tähtis olemise viis, sügavalt isiklik, intiimne ja kasvades üle mõistuse piiride, isegi hullumeelne. Samas on tehisloodus elava looduse lahutamatu osa, isegi selle uus arenguetapp – tehnobia. Seetõttu sünteesib Lapin neid kaht maailma oma maalides – inimesele ei jäägi tänapäeval muud üle kui kohaneda muutustega uues maailmas. Rituaalidega võib inimene taastada sideme oma Loojaga.
Leonhard Lapinit võib pidada üheks sõjajärgse eesti kunsti olulisemaks autoriks. Tema näol on tegemist tõelise on multitalendiga – Lapin on kunstnik, kirjanik ja arhitekt. Lisaks on ta lavastanud etendusi teatris, performance'eid, olnud eesti häppeningikunsti sünni juures. Lapin alustas aktiivset tegevust kunstiväljal 1960. aastatel, tõustes kiiresti juhtivaks avangardkunstnikuks, organisaatoriks ja teoreetikuks.
Rahvusvahelist tähelepanu on äratanud tema graafikalooming. Lapin on olnud viljakas arhitekt ja arhitektuuriloolane. Lisaks Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Eesti Panga kogudele on tema teoseid ka mitmetes nimekates muuseumides ja erakogudes (mh Soome Kaasaegse Kunsti Muuseum Kiasma; Bridgestone´i Kunstimuuseum, Jaapan; Cooremansi Instituut, Brüssel, Belgia; Zimmerli Kunstimuuseum, New Jersey, Ameerika Ühendriigid) üle maailma. Leonhard Lapini loomingut on muuhulgas tunnustatud Ljubljana Graafikabiennaali preemiaga (1973), Tokyo Graafikabiennaali preemiaga (1974), Kristjan Raua nimelise kunstipreemiaga (1989) ja Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga (1997). Aastal 2001 omistati talle Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk.
Näitus jääb avatuks 27. augustini 2016.
Toimetaja: Valner Valme