Suri nahakunstnik Minni Patune
Teisipäeval lahkus oma 99. eluaastal meie hulgast eesti nahakunsti grand old lady Minni Patune.
In memoriam Minni Patune
12. märts 1918 – 20. detsember 2016
Minni Patune sündis ja kasvas üles Viljandimaal talupidaja perekonnas koos oma kolme vanema õe ja ühe noorema vennaga. Teda ei rahuldanud taluperenaise perspektiiv, ta kippus kuskile mujale, kaugemale, teadmata isegi, kuhu täpselt. 1940. aastal otsustas ta juhusliku välgusähvatuse ajel minna õppima elektrit Tallinna Tehnikaülikooli, olles sissepürgijate seas ainuke tüdruk (ja Patune peale selle!). Sisse saada tal ei õnnestunud. 1940-ndate algupoolel tuli ta õppima Tallinna Varma majapidamiskooli, mis tema pretensioonidega neiu jaoks liialt ühekülgne tundus olevat. 1945. aasta talvel leidus Tarbekunsti Instituudis nahkehistöö erialal vaba koht, kuhu Minni Patune õppima asus.
Minni Patuse elutööks kujunes peakunstniku amet kunstikombinaadi ARS nahaateljees aastatel 1950 kuni 1973. Ateljee peakunstnikul tuli võidelda tööliste voli vastu kujundada oma äranägemise järgi nahkesemete välimust ja määrata koloriiti. Tal tuli lahendada omavahelisi konflikte ja kadedusi ning ennekõike seista kunstnike õiguste eest, tagada neile sissetulek ja hoida heal järjel kavandite kunstiline tase. Ta tuli sellega toime, jäädes sealjuures viisakaks, delikaatseks, ausaks, õiglaseks, ja tehes peale selle veel ka loometööd. Minni Patune oli isik, kelle silme alt voolasid läbi aastakümnete vältel kõik ARS-ile teostamiseks esitatud nahatöökavandid.
60-ndatel hakkas ta tegema taimparknahkseid suuri autoritehnikas vaipu ehk pannoosid, nagu neid tol ajal liigitati. Elevustki põhjustanud vastuvoolu-ujumine andis vääramatuid tulemusi. Just nende töödega on Minni Patune naelutanud end meie nahakunsti ajalukku. Teadmine, et igat asja võib teha väga hästi, kui oled tegija, hoidis teda erialatruuna pensionipõlveni välja. Avarust lisas elukestev armastus akvarelli vastu, mida ta samuti on oma näitustel rohkelt eksponeerinud.
Minni Patune säilitas oma elupäevade lõpuni erakordse erksuse, huvi maailma ja inimeste vastu. Ta pidas end kursis päevapoliitikaga ja valutas südant oma eriala toimimise pärast ka veel oma viimasel eluõhtul. Ta oli psühholoogiliselt tundlik ja terane ega muutunud mitte kunagi enesekeskseks. Ta läks läbi oma pika elu igavesti sirge seljaga, sõbralik naeratus näol.
Head teed minemast, armas Minni!
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Nahakunstnike Liit
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Eesti Kunstimuuseum
Ärasaatmine 14. jaanuaril kell 11.00 Tallinna Kaarli kirikus.
Toimetaja: Madis Järvekülg