Kaido Ole: ma ei tahtnud enam olla professor, et mitte domineerida
Selle aasta esimeses "Plekktrummis" rääkis Kaido Ole, kuidas ta kunstnikuna end leidis ja mida ta arvab oma renomeest.
Kaido Ole sõnul on kõige olulisem jääda iseendaks: „On oluline kaitsta oma seisukohti innukalt, aga samal ajal mitte arvata, et need on teistele kohustuslikud. Me tihti arvame, et kui keegi midagi väidab, siis me mitte ei peaks selle üle arutlema, mis on selline intellektuaalne ja suhteliselt neutraalne positsioon, vaid et me peaksime selle omaks võtma. Ma arvan, et igaüks peaks oma põhimõtete kogumi võimalikult hästi esitama, aga see on ka ajas muutuv, me täiustame seda, meil on endana roll. Kui kõik mängivad iseennast, siis sünnibki mingi koor, kus on küll häälegrupid, aga isegi nende sees on isikupära olemas. Me kõik peame oma soolo ära tegema, sest ainult niimoodi tekib üldisem pilt.”
„Ma toon näite kunstist – kunagi impressionistidest arenes edasi püäntillism, kus eriti groteskselt koosnes pilt väikestest punktikestest. Me igaüks oleme nagu see punktikene ja selleks, et see pilt sünniks, peaks iga punkt olema täpselt see, mis ta on – üks on sinine, teine punane, võib-olla on kaks kollast kõrvuti, aga nad pole ka päris samasugused kollased. Kui mina selle kollase punktina võtan väga madala profiili ja lähen ka sinakaks või rohekaks, siis pilt kannatab sellest. Ma üritan aru saada, kes ma peaksin olema täna ja olla seda võimalikult selgelt ja maksimaalselt. See on minu rida, ma ei sega sellega kedagi teist.”
Sama põhimõtte pärast ei muretse ta ka kuigi palju selle pärast, kuidas tema teosed vaatajale mõjuvad: „Ma ei taha vaatajale oma ideid maha müüa, pähe määrida või kuidagi domineerida. See oli ka üks põhjuseid, miks ma ei tahtnud enam olla Kunstiakadeemias professor, sest selline ametikoht paratamatult garanteerib mingisuguse domineerimise. Kollasel täpil on väga rakse öelda sinisele täpile, kuidas ta saaks veel sinisem olla.”
See äratundmine, et kes ta tahab kunstnikuna olla, võttis aga aega. Vaimses mõttes on ta end tundnud täiskasvanuna ehk kümmekond aastat ja kasvamine on toimunud järk-järgult. „Ma kasvasin loomingu kaudu ja siis järk-järgult sain aru, et kui ma tahan muutuda paremaks, siis pean seda reservi kusagilt võtma. Ma sain aru, et seda saab võtta ainult enda seest ja siis ma kasvasin koos oma töödega. Tekkis selline mina-tunne, mis ei ole egoism ega see, et ei hooli teistest, vaid et mul on vastutus mingi kombinatsiooni hoiakute ja põhimõtete ees. See tunne, et see olengi mina,” rääkis ta eneseleidmisest.
Tunnustus ei ole tema sõnul loomingut mõjutanud: „Ma ei taju seda renomeed sellises mahus, ma saan aru, et ma pole algaja ja et ma keegi olen, aga ma ei tunne seda sleppi enda taga. Ma loodan, et see on olemas ja ma pole oma elu elanud mõttetult, aga ma ei tunne sellist tähtsust. Ja see annab mulle päris suure vabaduse. Ma rõõmustan lapsikult, kui öeldakse, et „hästi” ja „tubli” ja ma muretsen ikkagi näituste pärast, et need tuleks hästi välja. See renomee, see on lihtsalt mingi fassaad, millest armastatakse rääkida,” selgitas ta.
Kunstniku renomee on Ole enda jaoks hoomamatu, kuna ta ise tunneb, et alati saaks veel paremini. „Väidetakse, et ma maalin tehniliselt väga hästi, aga alati kui ma maalin, saan ma aru kui kaugel see horisont on ja kui palju saaks veel paremini. Väga palju jääb ikkagi saavutamata. Ma saan aru, et ma teen ta 50,5% ära või kui ma veel väga palju pingutan, siis võib-olla ma teen ära 53%, aga see ideaal või suurmeister – see 100%, sinna lähedale ei lähe kuidagi. Ma olen alati masinate usku olnud, et masin teeb palju paremini kui inimene. Kui miski peab olema sile või sirge, siis teeb masin selle alati paremini. Aga me räägime mingist inimlikust soojast puudutusest. Me tahame saada kedagi, kes on natuke vigane ja mitte perfektne. Kui ma keskendusin oma veale ja leppisin oma suutmatusega, siis läks ka tehnika kohe üles. Ma sain aru, et perfektsust ei ole olemas ja et peab tegema natuke paremini, aga ma ei püüdnud mingit ideaali,” rääkis ta.
Toimetaja: Marit Valk, Valner Valme