Veljo Kaasik: arhitektid pole nähtaval
Täna, 11. veebruaril selgusid Eesti Vabariigi kultuuripreemia laureaadid. Elutööpreemia saajate seas oli ka arhitekt ning õppejõud Veljo Kaasik. Uurisime Kaasikult, mida ta tunnustusest ise arvab.
Palju õnne! Kuidas uudisele reageerisite, kas olite üllatunud?
Aitäh. Kultuuriministeeriumist just helistati. Olin üllatunud. Tegelikult, tõele au andes oli nii, et mõni aasta tagasi tegi arhitektide liit analoogse ettepaneku ja see ei leidnud heakskiitu. Unustasin selle asja ära, aga see vist oli seesama paber. Mulle ei öeldud, et sellel on jätkuv jõud, et seda uuesti katsetatakse, ja selles mõttes oli üllatav, et nähtavasti tuli see paber kuskilt sahtlist välja ja vaadati uuesti üle.
Niimoodi värskelt kuulnuna on väga raske mingit hinnangut asjale anda. Pean ikka järgi mõtlema, aga kujutan ette, et järgmine lause on kõige tõepärasem: nimelt ei esinda ma antud juhul iseennast, vaid professiooni nagu arhitektkond, mille tegevus on jäänud suhteliselt tagaplaanile ja kelle töö tundub mõnes mõttes ainult kollektiivse tööna, aga kus on isikutel ka oma roll. Selles mõttes on see muidugi hea, et kui suudan esindada arhitektkonda ja selle esiletoomist, siis sel juhul on see vaat et päris õige otsus, ja vaat et hakkab isegi head meelt tegema.
Kas teile tundub, et arhitektid pole varasemalt piisavalt tunnustust saanud?
See pole tundmise küsimus. Kuskilt lugesin uurimust, kus öeldi kui palju on analoogseid tunnustusi erinevate erialade esindajatele antud ja vististi tuli välja, et arhitektidele ei olnudki midagi. Arhitektid oma isikuga pole nähtaval ja nad ei saa võib-olla isegi iseenda ja oma töö advokaatideks küllaldaselt olla, sest see oleks mõnes mõttes münchausenlik tegevus, oma ratsmeid pidi end soost välja tõmmata.
Kindlasti on siin suur roll ka teie õppejõuna tehtud tööl.
Tegelikult see on asjaolude jada. Arhitektide töö on olnud projekteerida maju ja planeerida maa-alasid. Selles töös tekib oma rutiin, aga mingi juhuse tõttu olen sellest rutiinist väljunud, alates sellest kui oli selline ühendus nagu "10 arhitekti Tallinnas". Võtsime teatud altpoolt tuleva initsiatiivi, esinesime oma töödega näitustel ja see jõudis välismaani välja, mis oli siis täiesti ennekuulmatu. Ja sellest tuli välja niisugune elumuudatus, et olin õppejõu ametis ja selle ameti kõrval toimusid ka mõningad ühiskondlikud tööd.
Kunagi kui kultuuriministeeriumi juurde loodi Eesti arhitektuuripoliitika väljaaarendamise komisjon, ja selle komisjoni loomise üheks prioriteediks on olnud ka riigiarhitekti institutsiooni loomine, kus olen omanud seisukohti, nii et see on selline bukett asju, mille alghetk oli ammu juba ja tõmbas mind osaliselt projekteerimislaua tagant välja ja maailma.
Mida peate oma kõige olulisemaks projektiks?
Ma ei oska seda ise otsustada. Mul oli juhus ja õnn paari aasta eest 75-aastaseks saada, korraldasin siis Parikaste Majas oma projektidest ja valmistöödest ühe näituse. Käisin seal neid väikseid toakesi mööda ja vaatasin, et lõpuks ma meeldin iseendale, kui olen selliseid asju teinud.
Aga üht või teist asja välja nokkida ei saa, sest need on väga konkreetsete tingimuste ja tellijate poolt ellu kutsutud asjad. See ei ole niimoodi nagu üks väga tuntud poliitik ütles, mille jutust võis aru saada, et arhitektid kogunesid näiteks projekteerimisinstituuti, istusid maha ja hakkasid Lasnamäed projekteerima. Initsiatiiv tuleb tavaliselt väljastpoolt ja ka sealt, kust tuleb tellimus ja raha. Tellimuse sees on küll mänguruumi, natukene on enda ja kavaluse teha, aga arhitekt on see, kes peab omale tööga palka teenima. Palju peab kompromisse tegema, sest alati peab kellegi tellimusi täitma. Nii vist on ka ajakirjanikel.