Villu Kadakas: keskajal oli tüüpiline, et matmisel pandi kaasa üks münt
Kuu aega kestnud kaevamistel Haljala kirikus on leitud nii mõndagi ootamatut ja haruldast, teiste seas leiti ka palju metallmünte erinevatest ajastutest.
"Enamus leitud esemeid on pigem tüüpilised ja ootuspärased," sõnas arheoloog Villu Kadakas tänases "Suvehommikus". Kõige ootamatum leid kaevamistel on ilmselt see, et kirik pole rajatud tühja koha peale. "Mõnes mõttes on seegi üsna ootuspärane, sest väga paljude kirikute puhul on legend, kuidas see asutati eelneva paganliku pühamu või isegi hiie koha peal. Haljala puhul on peotäis leide, mis on ilmselt rauaaja lõpust. Tegemist on kivikalmega, kuhu mateti põletatult või asula kohaga. Täpsemalt näitab leidude lähem uurimine," rääkis Kadakas.
Haljala kirikus koorus välja ka üheksa suurt kivist hauakambrit. "Iga mõis oli rajanud omale suure kivist kasti kiriku sisse, kuhu maeti kirstudega lahtiselt," sõnas Kadakas. "See tähendab, et pinnast peale ei aetud, ainult kivist kaas ehk hauaplaat käis peale. See oli ka põhjus, miks see ära lõpetati - olukord muutus niivõrd antisanitaarseks. 18.sajandi teisel poolel andis Katarina II keelu matmise kirikus," lisas Kadakas.
Haljalas on matmine lõpetatud 19. sajandi jooksul, enamus hauaplaadid on kadunud, osa on aga säilinud kooriruumi põrandal. Maetud on ka piki hoonesse, milleni arheoloogid seekord ei jõudnud, kuna need on nii sügaval maa sees. Samuti ei tühjendatud hauakambrid.
Praegune kirik on ehitatud alles 15. sajandil. Üheks eesmärgiks oli leida vana kiriku jäänuseid. "Leidsime kehvasti säilinud alusmüürid, tegu on olnud ilmselt kivist õhukeste müüridega ja puulaega pikihoone enne praegust," kirjeldas Kadakas leidu.
Esemetest leiti enamasti metallesemeid, peamiselt münte erinevatest ajastutest "Ka 14. sajandist, kui oli veel eelmine kirik, on säilinud paar münti," ütles Kadakas. Üks leitud münt pärineb muinasajast, suurem osa aga varasest uusajast ja keskajast.
Pole ühest seletust, miks mündid põranda alla on saanud. "Ilmselt on münte kaotatud sajandite jooksul, kas on rahakotist pudenenud või annetamise käigus sattunud põrandale," arvas Kadakas. "Teine võimalus on ohverdamine, mis on seotud lihtraha ebausuga. Kolmas viis kuidas mündid kiriku põrandale satuvad on hauapanused. Keskajal oli väga tüüpiline, et matmisel pandi kaasa üks münt ja ei midagi muud," kirjeldas Kadakas. Samuti ta lisas, et üksiku mündi puhul on sisuliselt võimatu öelda, kuidas see sinna jõudis.
Toimetaja: Mariliis Peterson