Paul Kuimet: ma ei tundnud ennast Brüsselis koduselt
Kunstnik Paul Kuimet pälvis äsja Eesti Kultuurikapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia.
Paar küsimust, tagasivaade, edastame õnnitlused.
On see preemia teie jaoks suur asi või oli see ette ennustatav?
Ma ei tea, selline keskmine. Ma olen möödunud aastal teinud päris mitu näitust ja kultuurkapital toetas neist mitut produktsiooni. Ma arvan, et neil oli üsna hea ülevaade sellest, millega ma tegelesin.
Öeldud on, et saite preemia "läbitöötatud esteetilise, ent sisutiheda loomingu ja lennuka aasta eest näitustega Espace Photographique Contretype'is Brüsselis, Tallinna Linnagaleriis, festivalil Kilomeeter Skulptuuri Rakveres ning suurejoonelise ruumiinstallatsiooni eest Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis". Milline neist neljast sündmusest oli teie jaoks kõige olulisem?
Ma pean kõige olulisemaks seda EKKMi näitust. Need teosed, mida ma näitasin Brüsselis ja Tallinna Linnagaleriis, olin ma mingis osas juba 2015. aastal valmis teinud. Aga institutsionaalsete programmeerimiste jne tõttu sain ma neid näidata alles 2016. aastal. Nad ootasid realiseerumist. EKKMi näitusega tegelesin ma alates näitusekutsest, mis esitati mulle üle-eelmise aasta lõpus, need teosed tegin reaalselt käesoleva aasta jooksul ja ma arvan, et isiklikus arengus läksin nende teostega mingis mõttes kõige rohkem edasi. Eriti selles osas, mis puudutab filmi, mille ma selle näituse jaoks valmistasin.
Kas möödunud aasta oli teie kunstnikukarjääri kõige aktiivsem aasta?
Kahtlemata võib nii väita küll.
Kui ma tegin kultuuriportaalile kunstiaasta ülevaadet, siis teie nimi oli ka enamnimetatute hulgas. Millega olete meie kunstiprofessionaalid ära võlunud?
Ma ei tea. Ma ei oska sellele küsimusele vastata paraku (naerab).
Te ütlesite AKle, et proovisite näitusel "Hiline pärastlõuna" näidata Brüsselit kui mittekohta. Lugesin, et Jaanus Samma uus näitus "Vahesein" vaatleb avalikke tualettruume kui mittekohti. Mis värk noortel kunstnikel selle Augé´ga nüüd on?
Ma ei tea, milline Jaanuse suhe Augé´ga on, aga mina lugesin Marc Augé´d esmakordselt vast siis, kui ta oli just eesti keeles ilmunud… Elasin toona, 2013. aastal, Brüsselis ning mind kõnetas mittekoha mõiste, sest ma tundsin, et sealne kultuur on mulle raskesti ligipääsetav. Ma ei tundnud ennast seal koduselt. Võib-olla see juhtunuks igal pool, eks ole. Kuid ma ei loeks automaatselt seda Augé´d igale poole sisse, kus sõnapaari "mittekoht" kasutatakse. Mina kasutasin seda terminit seepärast, et eristada neid teoseid oma varasemast loomingust, millest mõned kujutavad konkreetseid geograafilisi kohti ja on seotud lokaalsete, sotsiaalsete olukordade või ajalooga. Näiteks eeslinnad Tallinnas ja eeslinnad Helsingis. Aga uute tööde juures ma tahtsin osutada asjaolule, et kujutatud kohad ei oma geograafilise asukohaga nii suurt sidet. Fotograafiline indeksiaalsus võib teinekord väga täpselt määrata selle koha, kus mõni pilt on tehtud, võrreldes teiste pilditegemisviisidega, mille abil on lihtsam lahutada kohta sellest pildist.
Millist vastukaja oma viimasele näitusele saanud olete?
Tegime koos EKKMi ja Lugemikuga trükise, kuhu me palusime kirjutama kaks inimest, kes kirjutasid minu tööst suurepärased esseed, aga peale selle ühtegi väga põhjalikku näitusearvustust ilmunud ei olegi. Mulle jäi pisut häguseks see, kuidas inimesed sellega suhestusid või kuidas nad sellest näitusest aru said. Seetõttu tuli preemia minu jaoks väga positiivse üllatusena, jah.
Mida tulevik toob?
Kõigepealt tahaks puhata natuke, aga tegelikult teen ma praegu ühte projekti, mis teostub paari nädala pärast Kasseli linna avalikus ruumis. Seal näidatakse linnas ja linna ümber asuvatel reklaampindadel fotosid seeriast "Konspekteeritud ruum". See on seotud ühe raamatuprojektiga, mis algas juba paar aastat tagasi.
Palju õnne, Paul Kuimet!