Peeter Helme: pealinna juhid rõhuvad kurat teab, millele
Käisin hiljuti Tartus. Iseenesest pole selles midagi erilist. Eriline oli vaid see, et sattusin Emajõe Ateenasse ühe välismaalasest sõbraga, mistõttu muutusin reisijuhiks ning pidin seletama, kus ja mis ja miks. Täitsa tore tegevus. Eriti lihtsaks ja meeldivaks muutis selle üks tõik, mida ma varem Tartus käies märganud pole, sest võimatu on iseenese vana ülikoolilinna vaadata päriselt väljasseisja pilguga.
Pean silmas seda, kui hästi ja põhjalikult on Tartus sildistatud kõik, millel on vähegi mingi aja- või kultuurilooline väärtus. Sellele lisandub veel hulk suurmeeste kujusid, büste ja bareljeefe, mis muudavad giidi töö lihtsaks – peab vaid olema oidu kõndida õige kuju, maja, tänava või väljakuni. Kui jätta kõrvale Tartu Ülikooli peahoone tagaseina ehtiv Stefan Batory eesti- ja poolakeelne mälestustahvel, on kõik turistile vähegi huvipakkuvad ajaloomälestised varustatud eesti- ja inglise-, linna ja ülikooli ajaloost johtuvalt teinekord ka saksa- või rootsikeelsete tekstidega. Suurepärane!
Muidugi hakkasin kogu seda ilu ja rikkust nautides mõtlema enda kodulinna peale – miks pole Tallinnas nii? Miks on vähemalt sama rikka – tegelikult isegi rikkama – ajalooga Tallinnas nõnda hõredalt kõikvõimalikke silte, tahvleid ja kujusid, mis mälestaksid linna väisanud või siin sündinud, elanud, tegutsenud ja surnud suurkujusid? Selle asemel leiame linna esindusväljakult Poola ametiühinguliikumisele pühendatud kivi, mitte iialgi Tallinnas käinud Poola heliloojale Chopinile pühendatud pingi ning haprast klaasist pidevalt puruneva risti. Ah jaa, Tallinna Kunstihoone seinal leidub ka tahvel Kunstnike hoone ateljeedes tegutsenud kunstnikele.
Tõigale, et see asjatundmatu tahvlike ülistab ka stalinistlikke kunstitegelasi, juhtis muide möödunud kevadel meedias tähelepanu ka professor Leonhard Lapin. Ja laiemalt juhtis juba 2010. aasta lõpul Postimehes kunstiteadlane Harry Liivrand tõsiasjale, et me ei leia Tallinna avalikus ruumis viiteid ei olulisele barokkpoeedile Paul Flemingule, kes pikalt Tallinnas viibi, ning meil pole mälestussammast linna esimese kutselise teatri rajanud ja kogu Euroopas tuntud näitekirjanikule August von Kotzebuele – kui nimetada vaid paar suvalist nime.
Tähtsaid tallinnlasi, kes vääriksid monumenti või mälestustahvlit võiks aga nimetada veel: olgu selleks "Eestimaa Hannibal" Ivo Schenkenberg, kroonik Balthasar Russow, piiblitõlkija Anton Thor Helle, kolmekordne ümbermaailmasõitja, maadeuurija Otto von Kotzebue või terve plejaad olulisi kirjandus-, kunsti-, haridus-, sõjandus- või sporditegelasi.
Selline loend on paraku pea ammendamatu ning paarile kirjanikule, kunstnikule ja sportlasele pandud kujud Tallinnas on vaid tilk merre. Kuid selle asemel, et meenutada, kes me oleme ja kust tuleme, leiame Tallinnast hoopis bareljeefi Boris Jeltsinile, kel ei jäänud lääneriikide survel üle midagi muud kui Balti riikide iseseisvumist tunnistada...
Ah jaa, ja muidugi ei saa unustada koletislikku Kalevipoega, mille kohta vist rohkem kohtus oma tegemiste kohta aru andmas käiv kui Tallinna kesklinna linnaosa juhtiv Alar Nääme on kinnitanud, et seda olla rohkem vaja kui – tsiteerin Nääme blogi – "küündimatut jama, mida meile tõe monopoli anastanud moodsa kunsti kuraatorite poolt püütakse pähe määrida."
Nõnda polegi nagu midagi arutada – on selge, et erinevalt Tartu linnaisadest, kes pingutavad selle nimel, et kasutada oma kodulinna turistisõbralikuks muutmiseks ära linna paks kultuurikiht, mis lihtsalt ongi olemas, seda polegi vaja kalli raha eest osta ega leiutada, rõhuvad pealinna juhid... kurat teab, millele.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio kommentaar