Koolon. Toomas Kuusing: kui ütlesid, et oled kunstnik, siis olid boheem, aga kui seda eitasid, siis olid järelikult homo
2016. aasta teises "Koolonis" oli külas kunstnik Toomas Kuusing, kes rääkis enda kunagisest elust Põlvast ning kunstnikuks olemise paratamatustest.
"Esimese asjana tahtsin ma loomaaiatöötajaks saada - mind ei huvitanud üldse mingid Onu Stjopad ja Gagarinid," ütles Kuusing, et noorena ei olnud tal eriti suuri ega ambitisoonikaid plaane. "Mulle meeldisid mingid loomad ja linnud, tehnika ei huvitanud üldse." Enda kodukohaga on tal samuti siiani eriline side. "Põlvas käin ma küll enamasti ainult poes, sest mu vanematekodu asub Põlve kõrval - samas, kui linnas on Serviti mäng, siis seda käin ikka vaatamas."
Kunstnikuks sai aga Toomas Kuusing üpris hilja. "Ma olin 25, elasin seal samas Põlva kõrval ja siis mingil hetkel mõtlesin, et peaks enda eluga midagi muud tegema ja peale hakkama - mõtlesingi, et lähen proovin kunstikooli." Sinna kooli ta sai sisse, ent ta ei oska öelda seda momenti, kus ta täpselt end kunstnikuna hakkas tutvustama. "Mina hakkasin siis ennast tutvustama: "Tere, mina olen Veiko, ma olen bussijuht" - kõik teised olid nii suured kunstnikud ja mina valisin sellise tee ning see kestis üpris kaua," tõdes Kuusing, et see oli toona ka päris naljakas. "Praegu sellest kunstnikustaatusest aga ei pääse."
Ta tõdeb, et tal ei olnud selle ameti vastu aukartust, vaid pigem olid seal mingid veidrad stereotüübid. "Öeldi, et kui oled kunstnik, siis oled boheem - kui seda eitasid, siis olid homo. Selle peale ma mõtlesingi, et hoian sellest algul veidi eemale." Ta leiab, et kunstnikute puhul on loomingu rahva ette viimine paratamatus. "Kui sa seda rahva ette ei vii, siis sul peab lihtsalt palju raha sahtlis olema." Ta tõdes ka, et kui ta oleks rikas, siis teeks ta ilmselt näitusi vaid enda sõpradele.
"Minu jaoks peab kunst natukene rohkem ütlema - pilt ei pruugi isegi üldse meeldida, aga kui inimene mõtleb, et mida kuradit ta sellega öelda tahtis, siis see jääb inimesele meelde," kinnitas Kuusing, et kunsti vaatamine ja hindamine sõltub ikka väga inimesest endast. "Äraelamise eesmärgil pead kunsti publikule maalima - ei tahaks öelda, et ma pean olema auditooriumi meele järgi, aga ega vist teistmoodi ei saaks ka."
Küsimused: Erni Kask (nu.unioon)
Kaamera, montaaž: Siim Lõvi (ERR)
Täname: Eneli Järs, Mairika Plakso
Salvestatud Tallinnas, varatalvel 2016
Toimetaja: Kaspar Viilup