Mare Mikof: nad sõimavad mind Mikoffiks
Skulptor Mare Mikof pälvis äsja Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia. Paar küsimust, tagasivaade, edastame õnnesoovid.
"Mille eest ma saan?" küsis Mikoff, kui talle helistasin.
Skulptuuri ja monumentaalkunsti žanrite järjekindla ümbermõtestamise ning traditsiooni ja uuenduse vahelise terase dialoogi eest Tartmusis toimunud ülevaatenäitusel "Mikoff. Skulptuurid".
Siis on aluseks ikkagi see näitus. Aga miks ka mitte, see oli suur näitus. Kõige suurem personaalnäitus, mis mul üldse olnud. Peale selle oli see juubelinäitus (Mare Mikof sai möödunud aastal 75-aastaseks – toim). Sellega kaasnes kataloog, mis on ausalt öeldes sama tähtis kui näitus: raamat kogu minu loomingu kohta.
Mis te veel möödunud aastal tegite?
Kogu aeg teen midagi. Ma isegi ei saa aru, kuidas saab olla nii, et inimene mitte midagi ei tee. Kui ma just oma kätega midagi ei tee, siis mul on ju kavandid peas, mis on vaja läbi töötada.
Kuidas te seda teete?
Minu ideed on muuseas tekstilised, võib-olla väga erinevalt teistest kunstnikest ja skulptoritest. Ma kirjutasin enda jaoks kõik üles. Vanasti oli mul ideede kott, kirjutasin väikeste paberite peale, ma ei joonistanud neid. Praegu ei kirjuta ma enam midagi üles. Mul hakkab juba meelde ka jääma.
Kuidas elab Eesti skulptuurimaastik? Meenub, et Tartu kunsti aastanäitusel tunti skulptuurist puudust. Miks seda siis piisavalt pole?
Võib-olla on põhjus selles, et monumentaal- ja linnaruumikunsti on rohkem kui kunagi varem. Üks konkurss teise otsa. Võib-olla skulptorid tegelevad nendega.
Kas teie perekonnanimi kirjutatakse siis ikkagi ühe või kahe f-iga?
Kui on kaks f-i, siis eesnime ei ole. Nad sõimavad mind Mikoffiks – sugulased, sõbrad ja kolleegid. Kui on eesnimega koos, siis läheb passi järgi.
Palju õnne, Mare Mikof!
Mõned pildid teostest möödunud aasta näituselt (Fotod: Postimees/ Scanpix):