Urmas Dresen: igasuguse kultuuri alus on igapäevaelu
Tallinnas Lennusadamas avati Rootsi Ajaloomuuseumi poolt koostatud näitus "Viikingid: elu legendide taga". Näitus on pärast rännakuid Ameerika mandril, Austraalias ja mujal Euroopas jõudnud esmakordselt Läänemere äärde, kõige lähemale viikingite ajaloolisele alale.
Pikk tee Eestisse
Meremuuseumi direktori Urmas Dreseni sõnul on muuseumil juba pikemat aega plaan tuua sisse võimsaid rahvusvahelisi näitusi. "Tegime plaani tuua siia kolm suurt näitust: "Titanic: lugu, leiud, legendid" (2013), "Võidujooks maailma lõppu" (2015) ja nüüd kolmandaks näitus viikingitest. Nüüd on kõik need kolm tehtud," on Dresen uhke.
Dreseni sõnul võib viikingite jälge Eesti kultuuriruumis täiesti tuntav: "Alustades viikidest - vana lahesopi nimetusest, Lääne-Eestis on ju palju kohanimesid viik-lõpuga. Ajaloost võib kindlasti näha seoseid ka riietumisstiilis meil, Gotlandil ja Kesk-Rootsis. Samuti on eelistatud meil klinker tehnoloogiat paadiehituses, mis on alguses saanud viikingite laevadest."
Ka Meremuuseumi teaduri Priit Lätti sõnul on tänapäevase Eesti alad viikingikultuuri üks osa: "Siin käidi ja kaubeldi, siit läksid läbi kaubateed. Ka väga paljud esemevormid ja motiivid on ju skandinaaviapärased."
Legend ja tegelikkus
Nii nagu nimi "legendide taga" viitab, viib näitus vaataja viikingite kultuuri vähemtuntud tahkudeni. Esimene legend on näituse korraldajate sõnul, et viiking on ainult meresõitja ja vallutaja. "Seda väidet ei lükka keegi küll ümber, kuid nende kultuur on tegelikult palju sügavam," sõnab Urmas Dresen.
Rootsi ajaloomuuseumi kultuuriosakonna juhataja Kent Andressoni sõnul pakub viikingite kultuur inimestele huvi just seetõttu, et nendega on võimalik suhestuda: "Kui ma ütlen teile, et tuleb näitus pronksiajast, siis tõenäoliselt ei liiguks teie näos ükski lihas. Kui aga rääkida viikingitest, siis enamasti tekib inimestes huvi. Viikingitega käib tõepoolest kaasas teatud müstiline aura, pähe tekib visand pikast ja mehisest sarvilise mütsiga Skandinaavia mehest. Nii et ainuüksi sõnast viiking piisab, et tekiks inimlik kontakt ja huvi, inimene tahab end ikka identifitseerida," sõnas Andresson.
Tegelikult tekkis Andressoni sõnul kuvand sarvilise mütsiga mehest, nii nagu me oleme harjunud nägema näiteks Asterixi koomiksist, alles 19. sajandil. Viikingikultuur kestis aga 8. ja 11. sajandi vahel ning teadaolevalt sarvilise mütsita.
Sissevaade igapäevaellu
Ka Urmas Dresen leiab, et näitus annab põhjaliku ülevaate viikingite eluolust: "Mina olen kõige rohkem selle näituse juures juurde õppinud just viikingite igapäevaelust. Ajalukku tagasi vaadates kipub igapäevaelu tagaplaanile jääma - ikka tõusevad esile kuningad, vallutusretked, heroilised lahingud. Igasuguse kultuuri alus kas ju see, kuidas elati igapäevaelu."
Viikingid olid ennekõike talupidajad, kellest vaid osa käis rüüsteretkedel. Meremuuseumi teaduri Priit Lätti ütleb, et viikingite kultuuris oli näiteks sepatöö üks hinnatumaid kunste ning sepad olid ühiskonnas olulisel kohal. Nende toodang oli väärtuslik ja kallis. "Soomaak, millest tehti rauda ja esemeid, on tegelikult algselt ju üks kole kamakas. Ja siis järsku meil on inimene, kes siis sellest koledast soomaagi kamakast suudab teha imeilusa kirve või mõõga. See ongi näituse puhul märgiline, et väljapanek käsitleb viikingite teemat ja nende ühiskonda laiemalt, ei jää ainult nende röövretkede ja reiside peale pidama," sõnas Lätti.
Näitus avabki neid tahke, mis tavaliselt rohkem varju jäävad: religioon, kaubanduskontaktid, käsitöö, kuidas värviti kangaid, kuidas töödeldi metalli, mida söödi, kus elati ja kui kaua elati, kuidas need inimesed võisid välja näha. Et mõista, kes on viiking, selleks peab Lätti sõnul lahti rääkima tema igapäevaelu, toidu ja eluaseme. "Seejärel tulevad alles kaubakontaktid, laevad ja reisid kaugetesse maadesse, kuid see ei ole sel näitusel esikohal," lausus Lätti.
Naised kui kultuuri elujõu hoidjad
Kent Andressoni sõnul tasub esile tõsta naise rolli viikingite maailmas: "Kui mehed läksid merele, võtsid naised võimu üle. Kogu elukorraldus oli nende korraldada."
"Viikingite naised olid tõelised aristokraatlikud valitsejannad, kes võtsid vastu külalisi ja näitasid sellega oma jõukust. Külalislahkus oli viikingite kutuuris ülimalt tähtis. See oli suhete loomise ja liitlaste tekkimise alus," lausus Andersson.
Viikingite näitusega jõuavad esmakordselt vaatajate silme ette ka tekstiilid. Viikingid olidki tegelikult väga osavad käsitöölised. "Ma ei väsi vaatamast neid imeilusaid esemeid ja imetelemast tolleaegset imepeent käsitööd. Kui me vaatama seda professionaalset taset, millega on need erakordselt keerulised ornamendid esemetele tehtud, siis see võimaldab astuda legendi taha, näha hoopis teistsuguseid aspekte sellest ühiskonnast," ütles Priit Lätti.
Tänu Viikingitele rikastub eesti keel
Näitusel on välja pandud üle 550 originaaleseme. Näha saab ehteid, talismane, laevade detaile, münte, relvi ja viikingiaegseid leide. Nii saab iga külastaja kokku panna kokku oma pildi viikingite kultuurist. Mõne objekti jaoks pidi lausa uue eestikeelse sõna välja mõtlema.
"Skandinaaviamaade kultuuris on olemas sellised ripatsid, mis on trooni või tooli kujulised. Konsulteerisin mitmete kolleegidega ja erinevat kirjandust lapates jõudsime terminini "troonikujuline ripats" või "troontoolikujuline ripats". Niiet puhtalt eseme kuju järgi veidi tuletatud ja veidi tõlgitud termin," rääkis Priit Lätti.
Lisaks Lennusadama näitusele "Viikingid: elu legendide taga", on praegu unikaalne võimalus näha veel üht näitust viikingite kultuurist. Paksus Margareetas on üleval sama aja materjal Eestist, näitus kannab nime "Viikingiaja aarded Eestis" ning see on avatud kuni 27. augustini. Kaks näitust on avatud paralleelselt ning see on esmakordne, et Eestis on võimalik näha nii põhjalikku ülevaadet viikingite ajast ja kultuurist.
"Viikingid: elu legendide taga" jääb Lennusadamas avatuks 15. jaanuarini 2017.
Toimetaja: Valner Valme