Arvustus. Alice Kask otsib ema tagant kunstnikku
Alice Kask tuiskas Eesti kunstitaevasse särava komeedina 2000ndeta alguses ja võitis kohe kõigi südamed osava ning mõjuva maalijana. Kohe oli selge, et tegu on uue superstaariga. Ta tegutses kümmekond aastat aktiivselt, tehes umbes üle aasta vägeva soolonäituse ning osaledes olulistel kuraatorinäitustel nii meil kui mujal.
Siis aga kadus ta äkki ära. Ega keegi seda väga tähele ei pannudki, sest uusi staare tuleb ju aina peale. Vahel, kui tekkis igatsus korraliku kaasaegse maali järele, mõeldi siiski, et ei tea kuhu see Alice Kask on jäänud.
Mingit müstikat tema kadumises ei olnud – ta tegeles Eesti iibe tõstmisega. Nüüd on jõmpsikad enam-vähem jalul ning Alice on kunstis jõulise isiknäitusega tagasi. Ja selle üle on tõsiselt hea meel, sest on palju ka neid, kes emarollist ei toibugi ning kaovad igaveseks.
Tema maalimis- ega mõtteviisis vahepeal mingeid kardinaalseid muutusi toimunud ei ole ning nende järele poleks ka vajadust. Põhimõtteliselt tegeleb ta inimese enesetunnetuse uurimisega. Paljude maalidel on tegelased ilma peata või on mingid muud kehapiirkonnad maalimata jäetud. Ühest küljest väljendab see kahtlusi ja kõhklusi, mis inimesel enda olemuse ja identiteedi suhtes on, teisalt moodustavad valged, puhtad pinnad maalil väga ilusa kontrasti.
Kase puhul võib rääkida ka maalijakäekirjast ja pintslitöö isikupärast. Kui paljud kaasaja maalijad määrivad värvi lõuendile äravahetamiseni sarnaselt – olgu selleks siis ekspressiivne pläkerdamine või hüperrealistlik nikerdamine – siis Kasel on täiesti kindel oma metoodika, kuidas ta värvitoonide ning väikeste pindade abil vormi ehitab. Kokku moodustub pilt, mis eemalt vaadates on justkui realistlik, lähemal uurimisel aga maaliline ja isegi veidi ekspressiivne. Ühesõnaga, ideaalne komplekt.
Uue näituse töödelt on loetav lisaks tavapärasele, üldinimlikule identiteedikriisile ka noore ema spetsiifilised probleemid oma „minaga“. Sama teemaga tegeleb muid ka Brita Benno, kelle näitus on avatud Hobusepea galeriis.
On selge, et kui inimene saab lapsed, siis tema tavapärane elurütm hävib ja ta peab hakkama tegelema asjadega, mis teda senises elus eriti paelunud ei ole – räpased kaltsud, puder ja kapsad, mingid jõledad plastmasskolakad... lisaks kisa ja kära. Eriti kunstniku jaoks on taoline rahurikkumine üsnagi šokeeriv, samas on kunstnik intelligentne inimene, võtab väikelastega kaasnevat segadust kui meeldivat paratamatust ning püüab siiski kõige selle taustal vähemalt mõtiskleda oma isiksuse ja identiteedi üle, isegi kui ta ühtegi kunstilist väljendust teoks teha ei jõua.
Nii ongi oma pead või varju taga otsivate meeste kõrval jõudnud uutele maalidele ka kalts – pereema truu kaaslane – ning maali alusraamide detailidest ehitatud püstkoda – taoline, millesarnastest lapsed ikka tuppa maju ehitavad.
Seega asju rahulikult võttes ja mõtestades on võimalik ema- ja kunstnikurollid ühendada ning ehk sellest kombinatsioonist isegi inspiratsiooni saada.
Alice Kase maalide ja joonistuste näitus Tallinna Linnagaleriis jääb avatuks 3. jaanuarini 2016.