Arvustus. "pseudo" on ja ei ole näitus
Näitus "pseudo" Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) kuni 30. oktoobrini. Kuraator Marten Esko. Kujundaja Allan Appelberg. Kunstnikud Dénes Farkas & Taavi Talve, Dora García, Flo Kasearu, Jevgeni Zolotko, Kristiina Hansen & Sigrid Viir, Neeme Külm.
“Mis on "pseudo“ kandepind?” on esimene küsimus, mis pähe turgatab näitusel ringi uidates. Järgneb monoloogarutelu "kas siduvat temaatikat ongi üleüldse vaja?". Kuraator Martin Esko ütles oma intervjuus, et "pseudo“ ei vasta näituse kureerimise standardile. Väljapanekut tutvustavat teksti lugedes rõhutatakse samuti, et “pseudo” “üritab vältida igasugust sidet kontekstiga” ning näitus on “pseudo, püüdes olla tervik ning olles vähemasti tervikute kooslus”. Pidepunkti otsimine tundub seega suhteliselt tänamatu töö ja külastajal tuleb võtta kuuest isikunäitusest kaasa see, mida ta ise soovib näha.
Selline suhtumine haakub hästi esimesel korrusel eksponeeritava Jevgeni Zolotko isikunäitusega “LEIGUS” (2014, galerii Noorus). Zolotko on ise öelnud, et tema jaoks on mateeria neutraalne, millele on emotsioonid ja tõlgendused loonud juurde inimene. See on ka arusaadav kui vaadata “LEIGUSEL” näidatavaid objekte. Neid saab võtta eraldi eksponaatidena, kuid samuti tervikuna. Nii nagu lubab vaatajale ka “pseudo” tutvustustekst.
“LEIGUSE” põhielemendiks tundub olevat savi, mis annab lähteküsimuseks, kuidas inimest voolitakse. Lapsest saab reeglite läbi nooruk, noorukist kogemuste kaudu täiskasvanu. Huvitav on see, et algus ja reeglid on kõigil ju tihti samad, kuid lõpptulemus tõlgenduste ja sotsiaalsete taustsüsteemide tõttu erinev. Siinkohal saab aga tõdeda, et see on siinkohal vaid kirjutaja isiklik tõlgendus Zolotko loomingule nagu ka ülejäänud näitusele.
Lisaks Zolotkole taastasid oma varem eksponeeritud tööd Flo Kasearu, Dénes Farkas ja Taavi Talve, Dora García, Kristiina Hansen ja Sigrid Viir ning Neeme Külm. Eraldi võttes on kõik kunstnikud tulnud välja millegi huvitavaga. Või tuleks ehk öelda “tulid”, sest tegemist on varem mujal näidatud töödega.
2015. aastal Temnikova ja Kasela galeriis vaatamiseks olnud ja nüüd EKKMi jõudnud Flo Kasearu “ÜLESTÕUS” räägib vaatajaga piiridest ja selle hinnast. Videoinstallatsioon näitab, kuidas valmis näitusesaalis paiknev suur DIY plekk-katusest lennuk. Lühifilm on igati sümboolne. Pärast tükk aega sehkendamist saab lennuk kahel isikul valmis. Plekk-katuses on aga auk. Nagu kunstnik ise ütles, siis igast majapidamisest läheb tükike kaitsekuludesse. "ÜLESTÕUS” küsib, mis on meie turvalisuse hind ning kas õhuruum on miski, mille poole vaadata hirmuga (hävituslennukid) või pigem lootusega põgeneda mujale (väljaränne)?
Kui allkorrusel lahkavad isikunäitused subjekte pigem esteetilises võtmes, siis rohkem pseudolikumaks läheb näitus edasi üleval, teisel ja kolmandal korrusel. Üks põnevamaid leide on Dora García pea tunni pikkune film lugemisgrupist Zürichis nimega “JOYCE'IAANLIK ÜHISKOND” (2013, juba linastunud). Seltskond inimesi käib koos iganädalaselt, et lahata James Joyce’i romaani “Finnegans Wake”. See maailm on kindlasti paljude jaoks pseudo, kuid nendele inimestele reaalsus omaette. Mida küll ühed näevad, ei pruugi märgata teised.
Mida ütlevad ühed, ei pruugi samamoodi tõlgendada teised. Sellest kõneleb Dénes Farkasi ja Taavi Talve “JOONEALUSED* 2” (2011, Draakoni galerii). Nende eksponeeritud APT* on lihtsakoeline, kuid mitmetähenduslik. Ungarlasest Farkasile ja eestlasest Talvele pakub huvi kultuuriliste ja keeleliste tõlgendusvõimaluste ja arusaamiste lai väli. Ning nagu teada, siis kultuurid põimumise asemel hoopis põrkuvad, mis viib absurdsete tulemusteni.
Kultuuride kokkupõrge esineb ka Sigrid Viiri ja Kristiina Hanseni unenäolikus “DELTA INDIA SIERRA CHARLIE” (2015, Draakoni galerii). Lendav vaip, kuhu viiva trepi ees kõlgub silt “Back in 5” jätab õhku palju küsimusi, sest taaskord on lubatud “publikupoolsed subjektiivsed tõlgendused”. Installatsioon tundub siduvat kõike, mis hõlmab rahvusvahelisust, kodust, võõrast ja oma. Eestlased soovivad oma neerumustrilise vaibaga lennata maailma, juba on valmis talupojalike luudade vahelt startima, kuid puhur ei lähe tööle ning juht on lubanud minutite pärast tagasi tulla, kuid ei naasegi. Tundub justkui viitavat aktuaalselt eestlaste väljarändele ning selle võimalikkusele. Mis saaks aga siis kui see poleks enam võimalik?
Mitme elemendiga on vürtsitatud veel Neeme Külma isikunäitus “HOMME ON TÄNA” (2010, Draakoni galerii), kes analüüsib autoportrees end läbi küünalde, nõelte, heli ja eraldatuse. Antud teos on kõige sürreaalsem. Minimalistlikku joont hoidev autori looming mängib Külma nime ja ideedega. Euroalustel küünlablokid soojendavad üles jäisetest nõeltest kokku pandud kunstniku nime ja jaheda toa. Vaheriidega eraldatud kõrvalruumis kumiseb muusika. Kas see on autori sisehääl?
Käinud kõik ruumid ja korrused läbi, tuleb tagasi küsimus, kas kaheksa kunstniku kuus isikunäitust, mis käsitlesid erinevaid teemasid, loovad kokku koosluse, mille kohta saame öelda “pseudo”. Eraldi võttes on need kõik huvitavad. Näituste ühtseks sidumisel pole ka otseselt midagi viga. Kui aga öelda, et proovitakse seda kõike kureerida reeglitest mitte lähtudes, tekib küsimus, milleks kureerimist on vaja ning mida üritatakse erinevate näituste mittekokkusulatamisel saavutada. Kui ühtne temaatika puudub, siis tundub see olevat ülevaatenäitus.
Kuid ülevaade millest? Tegemist pole uute spetsiaalseks selle näituse tarbeks koostatud väljapanekutega. Teemasid võib pidada aktuaalseteks, kuid siin võib rohkem mängida rolli nende värskus või ajatus. On ju nii mõnedki loodud alles eelmisel aastal, vanimad ulatuvad 2010. aastate algusesse.
Vaatajale võib jätta vabad käed ja tulebki. Samuti kuraatorile. Küll aga näituse koostamisel ei tee paha tuua välja, mida selekteeritud tööd saavutada proovivad. Hetkel tundub, et vaataja lahkub õlakehituse või pealiskaudse kõhkleva ütlusega “oli huvitav?”.
Toimetaja: Kaspar Viilup