Laulupeol laulmine on lapsepõlve unistuse täitumine
Kas sa oled laulukaare all varem laulnud või ainult Salme keskuses, kus teil seni proovid on toimunud? Kuidas kogu protsess toimuma hakkab?
Ainult Salmes, seega on tänane minu jaoks esimene kord. Mõnikord on akustika keerukas ja ümber olevad inimesed võivad asja veel keerukamaks ajada. Ühes kooris lauldes oled sa harjunud teatud positsioonidega - kes on sust vasakul ja kes paremal. Su kõrvad sobituvad selle järgi. Ma mäletan esimest suurt proovi salmes, ma istusin täiesti uute, teiste kooride inimeste kõrval. Nende tämber ja volüüm olid minu jaoks lausa häirivad. See oli küll ilus, aga ma ei olnud sellega harjunud. Niiet ma olen väga põnevil, kuidas kõik laulukaare all olema hakkab.
Kogu protsess on minu jaoks uus. Ma sain eile just kolm kirja selle kohta, kus ja millal ma olema pean. Loomulikult olid need väga detailsed ja eesti keeles, niiet ma pean need oma naisele vaadata andma.
Räägi oma koorist. Kas oli ka võimalus, et teie koor ei pääsegi laulupeole?
Meie koori nimi on Vanalinna segakoor ja see on tegutsenud natuke üle 30 aasta. Kõikidel ettelaulmistel saime me häid hindeid. Ühel esimestest ettelaulmistest, pärast suurt proovi Salmes, pidime me laulma lugu, mida esitavad kõik koorid ja mille järgi koore hinnatakse. Ma mäletan, et mu põlved värisesid, sest ma ei teadnud, kui hästi me tegelikult kõlame. Kui me lõpetasime, siis hindajad hüüdsid "Wow!" ja plaksutasid. Sel hetkel teadsime, et meil läks hästi. Ja ega Eestis mingeid teeneid ei tehta.
Ega hüüta "Wow!". Millal kogu see protsess sinu jaoks päriselt algas?
Ma arvan, et ma olen viimane, kes kooriga liitus - 2013. aasta veebruaris. Enne mind oli uus inimene koori tulnud paar aastat tagasi. Niiet ma olen kõige uuem liige.
See juhtus nii, et ma olin sõpradega väljas õhtust söömas ja nad mainisid, et nad laulavad kooris. Ma otsisin siis igasuguseid võimalusi, et oma eesti keelt arendada. Kui ma Eesti kolisin, siis tahtsin sukelduda Eesti ühiskonda ja integreeruda. Ma ei tahtnud elada Eestis olevate välismaalaste omas väikeses maailmas. Ma olen ka varem välismaal elanud ja elanud just selles välismaalaste mullis, see muudab küll asjad lihtsamaks, aga pikas perspektiivis teeb see vaid kahju. Parim asi on ikkagi sulanduda. Seega ütlesin ma jah kõigile, mida mulle välja pakuti. Näiteks proovisin ma veidraid spordialasid ja tegin muid imelikke asju.
Mis asju siis, naistekandmist?
Veel mitte, aga võib-olla ma proovin seda kunagi! Aga pärast seda õhtusööki ja paari õlut laulsime me kõik koos "Do You Hear the People Sing" "Hüljatutest" ning üks koorijuhtidest pakkus välja, et ma võiksin nende kooriga liituda. Ja nii see kõik algaski.
Aga ega ma sel hetkel laulupeost midagi ei teadnud. Ma tahtsin lihtsalt rohkem eestlastega koos olla, rääkida ja õppida rohkem eesti keelt.
Kas sinu kooris on ka teisi välismaalasi?
Ei.
Kas sa olid ka varem kooris laulnud?
Korraks küll. Enne Eestisse kolimist elasin ma Kairos, kus üks mu sugulastest on koorijuht. Nad laulavad muusikalide laule - "Hüljatud", "Helisev muusika". Ma laulsin seal kooris umbes viis kuud, aga siis me pidime ära kolima.
Kui me eelmine talv rääkisime, siis sa mainisid seika oma lapsepõlvest, mis muudab selle kõik ühe lapsepõlve unistuse täitumiseks.
Jah. See on eestlaste vaatepunktist keeruline mõista, sest siin on usk väga väike osa igapäeva elust. Igatahes, ma käisin katoliku koolis, Aleksandria vanimas koolis, ja see kool oli ühe kõige ilusama Egiptuse kriku juures. Minul kui mitte-kristlastel oli samuti lubatud sealsetel missadel osaleda. Ühiskond oli üsna avatud. Meil oli ka väike mošee, nagu palvetuba, aga see kirik on küll üks kõige ilusamaid kirikuid, mida ma eales näinud olen. Meil lubati kõigist üritustest osa võtta, välja arvatud kooli kooris laulda. Ma imetlesin alati missadel kõlavat muusikat, eriti "Messiast". Ma läksin direktori juurde, kes oli preester, ja ütlesin, et kallis vend, ma tahaksin väga kooris laulda, aga ta ütles, et tal on kahju, aga ma ei ole kristlane. Ma olin siis 12-13-aastane laps. Ma olen sellest ajast saadik tahtnud kooris laulda.
Kas sul on laulupeol ka lemmik laul?
Mul on paar lemmikut. Mulle meeldib "Noored sepad" (Veljo Tormis). Sepp on keegi, kes on oma ala meister. See tähistab noort inimest, kes teeb tööd oma kätega ja seetõttu tundub mulle, et see laul esindab hästi Eestit, sest eestlased on tööd rügav rahvas. Taome rauda ja mõõku ning kaitseme endid - see annab aimu eestlaste tõelisest olemusest.
Teine, mis mulle meeldib, on "Pulmalised" (Veljo Tormise tsüklist "Pulmaliste saabumine") - nagu kutse pulma. Seda lauldakse murdes ja seetõttu oli mul hea tunne, et ma polnud ainuke, kes tekstist aru ei saanud.
Veel üks lemmik on "Muusika" - lühike ja rahustav, see meeldib mulle muusikaliselt. Teised laulud on karmimat sorti, aga see on täiesti teistsugune.
Mõned laulud pole nii huvitavad, aga nad on kavas ja neid tuleb laulda.
Loe täispikka artiklit portaalist news.err.ee.
Toimetaja: Tiiu Laks
Allikas: news.err.ee