Andrus Kivirähk: otsin ka täiskasvanute teostest müstilisust või muinasjutulisust
Pikem ja kirjalik versioon intervjuust, mida saate vaadata 10. detsembri "MI" saates.
Timo Steiner: Me räägime täna lastemuusikast ja natukene oled otsapidi selle saatega seotud ka sina. Nimelt selle kaudu, et Rein Rannap on loonud muusika sinu tekstile. Mis nipid need täpsemalt on, kuidas saada lapsi teksti kuulama ja lugema?
Kivirähk: Tegemist on eelkõige muusikateosega ja muusikateose puhul on eelkõige oluline helilooja. Jalgpalli termineid kasutades on minu roll anda sööt Rannapile, et Rannap saaks selle söödu realiseerida ja värava lüüa. Nii et ega "Vana saapa" libreto kui niisugune nüüd suurt iseseisvat väärtust ei oma.
Üritasin teda kirjutada nii, et heliloojal oleks võimalik sealt leida neid pildikesi, mida muusikavormi ümber panna. See on ikkagi abitöö heliloojale. Helilooja on kõige tähtsam sellise asja puhul.
Kui küsitlesin inimesi, et mismoodi erineb täiskasvanute muusika ja lastemuusika, siis põhiliselt öeldi, et lastemuusika võiks olla natukene lihtsam, aga ega väga palju elemente ei osatudki välja tuua, kuidas teksti puhul on?
See on standardküsimus, mida minult ikka küsitakse, et kas on lihtsam kirjutada lastele või täiskasvanutele. Standardvastus on see, et ega vahet ei ole.
See on nagu restoranis, kui on kokk, siis kas on lihtsam teha suppi, praadi või magustoitu? Tundub küll, et magustoit on pisem, aga tegelikult magustoidu valmistamine võib olla vähemalt sama keeruline kui prae valmistamine. Komponendid on teistsugused, valmistamise viis on teistsugune, aga vaeva ja koka osavust nõuab ta sama palju. Küllap laste heliloomingu puhul on sama lugu, et ei pruugi olla oratooriumi sugugi raskem kirjutada kui lastelaulukest. Lastelauluke võib olla väga raske sündima.
Aga mis sinu nipid konkreetselt on?
Lastele kirjutamises?
Just.
Ega seal ei olegi nippe. Nii nagu hea kokk peab oskama teha mitmekäigulise lõuna, peaks kirjanik suutma erinevates žanrites kirjutada. Ei pruugi muidugi, ega ma kõike ei oska ka, näiteks luuletada ma ei oska.
Aga lastele kirjutamine ei erine romaani kirjutamisest, lihtsalt natukene teistmoodi, ideed on teistsugused, tegelased on pisut teistsugused. Lasteraamat ka lõpeb enamasti õnnelikult, vähemalt minule meeldivad sellised lasteraamatud, mis lõpevad õnnelikult, sest et milleks lapsi kurvastada, lapsel peaks pärast raamatu läbilugemist jääma helge ja hea tunne.
Aga ega seal mingeid salanippe polegi.
Kui ma enda peale mõtlen, siis mulle väga ei meeldinud lastemuusikat kuulata. Tundus, et see on täiskasvanute omavaheline asi. Lapsel pole siin eriti midagi kaasa rääkida.
Minule lapsena kohutavalt meeldis. Mul oli vinüülplaat Entel-Tenteli lauludega ja neid ma ikka ketrasin oma grammofonil korduvalt. Kõik need põdramajad ja jorupillijonnid, need olid mul väga hästi peas. Nii et ma arvan, et nii lastekirjandus kui lastemuusika on olulisem kui võib-olla välja paistab.
Kirjanduse kohapealt võin küll öelda, et minu jaoks on hästi oluline see, mida lapsena lugesin. Kõik need Lindgreni lood ja "Viplala" ja "Muumitrollid" - need on mul siiamaani praktiliselt peas.
See, mis ma hiljem täiskasvanuna olen lugenud, see on kuidagi tulnud ja ununenud, aga need lasteraamatud, millega koos kasvasin, need on siiamaani hästi tähtsad.
Mingid lastelaulud siiamaani kummitavad peas. Ei julge küll öelda, aga võib-olla Ernesaksa olulisim teos on "Rongisõit".
Kõik inimesed, kaasaarvatud täiesti ebamusikaalsed, on üritanud seda klaveril ühe näpuga tippida, kaasa arvatud mina.
Kust see piir siis täiskasvanu ja lapse vahel läheb? Mis hetkest peaks hakkama teiste tekstidega, suurte tekstidega, kokku puutuma. Või jääb see lapsemoment sinna täiskasvanu sisse ka?
Ma arvan küll.
See sõltub lugejast või kuulajast, aga mina ikkagi otsin ka täiskasvanute teostest mingit kerget müstilisust või muinasjutulisust. Just seetõttu meeldivad mulle sellised teosed nagu Bulgakovi "Meister ja Margarita", kus liiguvad ringi suured mustad kassid ja saatanad. Ega seda piiri ei olegi väga olemas.
Muumitrolli lugude puhul keegi ei tea täpselt, ei ole otsustanud või aru saanud, kas see on nüüd lastekirjandus või täiskasvanute kirjandus. See on selline hämane ala ja eks hea lasteraamat kindlasti kannatab täiskasvanul suurepäraselt lugeda ja hea lastelaul on abiks, kui mitte muidu, siis vintis peaga ikka lauldakse ka täiskasvanuna lastelaule.
Oma Jumalakirjutustes Päevalehes sa hurjutad justkui inimesi lapsikuks olemise eest.
Ei mina ei hurjuta kedagi lapsikuks olemise eest. Minule see meeldib kui inimeses on lapsemeelsus säilinud ja ta võtab ette veidraid asju, mitte ei ela üheksast viieni ja pärast ei niida kodus muru väärikalt. Las selline poisikeselikkus või plikalikkus jääda pealegi inimestesse, see on väga armas.
Kas sul oli Reinuga mingi lähem kokkupuutepunkt ka või andsid teksti ära? Tuli mingit tagasisidet ka?
No tegelikult me tegime koos üht ooperit, ooperilibrettot kirjutasin talle, ja siis see "Vana saapa" projekt tuli sinna ootamatult otsa. Ta ütles, et tal on vaja sellist teksti ja midagi enda arvates kirjutasin.
Natukene kärpisin, algul tuli liiga pikk, sest kirjanikul hakkab ikka vohama, aga nagu öeldud, see on ikkagi helilooja projekt, kuigi eeskujuks on Prokofjevi "Petja ja Hunt".
Aga ega me keegi ei tea, võib-olla muusikaasjatundjad teavad, kes siis selle libreto kirjutas. Kõik teavad, et see on justnimelt Prokofjevi "Petja ja Hunt", aga kes on teksti autor, seda me ei tea.
Võib-olla Prokofjevi ise, võib-olla keegi teine. Mina ei tea.
Aga kui sa saalis olid, seda muusikat ja teksti kuulasid ja vaatasid kuidas näitleja seda esitas, kas vaatasid ringi ka kuidas tagasiside on?
Vaatasin küll jah, et kuidas lapsed käituvad. Lapsed ikkagi elasid muusikale kaasa, ma käisin GAG-is kui nad seal kontserti andsid ja lapsed ikka hakkasid põlvega kaasa nõksutama ja igasuguseid tantsuliigutusi tegema, et ilmselt see muusika neid kuidagi haaras.
Miks lapsed ise.. ikka peab täiskasvanu selle raske töö ette võtma, kirjutama neile tekste ja muusikat, miks lapsed ise ei saa endale muusikat ja tekste tehtud?
No nad ikkagi ei oska veel, see päris nii lihtne ka ei ole. Ja üldiselt lapsed ei viitsigi eriti teisi lapsi vaadata. Näiteks kui laps teatrisse läheb, siis ta tahab vaadata päris näitlejaid mängimas tükke, mitte sellist harrastusteatrit. Nii on ka piltidega, kui teine laps joonistab, siis need lastejoonistused teisi lapsi ei köida, nad tahavad päris kunstnike pilte, sest need tunduvad neile palju ilusamad. Eks ta mingit professionaalsust ikka nõuab, ei saa, et laps peab lapsele kirjutama ja laule tegema.
See tundub täiskasvanutele suurepärane võimalus oma asju peale suruda.
See ei ole pealesurumine, teed lastele ju ikkagi rõõmu. Kui lugejate puhul rääkida, siis nii armas on ju kui öeldakse "oi küll mulle see raamat meeldis", see on ju palju vahvam, kui mõne täiskasvanu jahe tänu. Aga laps tahab pilti teha ja kallistada ja kingib sulle veel oma tehtud joonistuse, nii et lastele on tore kirjutada.
Rääkisid Entel-Tentelist, kas on mingi konkreetne pala, mis sul sellest ajast meelde tuleb?
Kummitab, jah. No vast ei piina mind, aga plaaditäis laule oli suhteliselt peas ja ma olen isegi oma lastele neid jorutanud sealt. Ja just jorupillijonni laul, mida sai lastele unelauluks lauldud vanasti.
Toimetaja: Jaanika Valk