Essee. Kai Taal: kes on hea ja edukas muusik?
Artikkel ajakirja Muusika märtsinumbrist.
Lapsena usutakse muinasjutte. Neid meeldib kuulata ja lugeda, ikka ja uuesti, ehkki sisu ja lõpp on juba tuttav. Seda teavad kõik, kes lastega kokku puutunud või oma lapsepõlve mäletavad. Parem kui ühtki sõna ei muudeta, kui ma tean täpselt, mis järgmiseks tuleb. On see soov turvalisuse järele, tahe fantaasiamaailma reaalsuseks muuta? Umberto Eco on võrrelnud narratiivseid tekste ja ajalugu ning püstitanud küsimuse, kumb on tõelisem või kas neil üldse on erilist vahet. Me pole ju reaalselt kogenud neid ajaloosündmusi, mida teame olevat toimunud. Kust me teame, et kõik juhtus päriselt? Kui meie ajus ja meeles tekitab väljamõeldud tekst suuri tundeid ja tugevaid reaktsioone, siis kas pole see osa meie maailma reaalsusest? Niisiis, kas muinasjuttude uskumine ikka lõpeb lapsepõlves?
Kus on garantii, et see, mida meile iga päev räägitakse ja kirjutatakse, on tõde? Kas te usute uudiseid? Aga poliitikuid? Aga naabrinaist? Aga oma vanaema? Põhjusi kedagi uskuda või mitte on lugematuid ning igal inimesel kindlasti erinevaid. Kas uskuda, mida meil soovitatakse süüa, millega end ravida? Kas inimesed on nii sarnased?
Muusikast ja muusikutest on kirjutatud lugematuid raamatuid. Tihtipeale kontserdiks valmistudes interpreedid uurivad ja loevad esitatavate teoste ja nende heliloojate kohta, see annab tõlgenduseks inspiratsiooni, vahel ka lausa kindla kontseptsiooni. Aga mis siis, kui see polegi tõde? Kui loetav tekst on kellegi naljahamba väljamõeldis, kes kunagi aastasadu tagasi pihku itsitades selle kirja pannud? Kas lähtub siis kogu tõlgendus valest? Kas süvenemine ja põhjalikkus ikka viib õnnestumisele lähemale või peitub paradoksaalsel kombel edu võti hoopis oskuses elu ja tööd mitte liiga tõsiselt võtta?
Mis on interpreedi edu valem, mida peaks tegema või tegemata jätma, et sünniks täiuslik kontsert? Seda tahaksid ilmselt paljud muusikud ja muusikaõpetajad teada, kuid kardetavasti jääb see igavesti saladuseks. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid teid ning ma ei usu universaalsetesse lahendustesse. Ilmselt paljud on kogenud, et mõnikord laabub kõik iseenesest, ilma erilise ettevalmistuseta, ning võib ebaõnnestuda, kuigi on põhjalikult oma ülesannetesse ja kohustustesse suhtutud. Kindlasti on ka vastupidiseid näiteid ja ka vahepealseid variante. See ongi elu – pidevas muutumises ja üllatav! Elu on suurem kui kunst, seda pole võimalik loomingule allutada ega selgeks õppida. Küll aga võib elu olla kunstnikule vaimustav mängupartner, kui osatakse mängida – selle sõna igas tähenduses ja kõige paremas mõttes.
Kes on hea ja edukas muusik? Kas see, kellest palju räägitakse ja kirjutatakse ning alati ülivõrdes, kel pole näiliselt mitte kunagi ebaõnnestunud kontserte ega teoseid? Aga mis siis, kui ta on äkki oma särava imago ning kõlavad vastukajad saavutanud hoopis oma hinge müües ning mõjuka sõprus- või vennaskonna abiga? Või on edukas muusik hoopis see, kes eluajal pooltühjadele saalidele esineb või sahtlisse kirjutab, kuid kelle plaadid pärast tema surma ta kuulsaks ja armastatuks teevad? Kes on elanud ja loonud tulevikule? Jällegi, esimene variant ei pruugi alati välistada surmajärgset kuulsust, ka selliseid näiteid on muusikaajaloost. Igaüks valib enda jaoks selle õige õhupalli, millega loodab lendu tõusta. Ja õhupalle, nagu me ühest armastatud lasteraamatust teame, on ju mitmesuguseid.
Ma räägin nüüd nendest kontsertidest, mida ma jäin uskuma; nendest muusikutest, kes tundusid tõelised. Ma ei tea, kas nende õnnestumise taga oli suur töö või suur juhus, millises füüsilises ja vaimses toonuses nad loovad ning kas on loota heade kontsertide jätkumist. Elu on täis ootamatusi.
Meeldejääva avalöögi kontserdihooajale andis suurepärase klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai kontsert möödunud aasta 23. septembril Estonia kontserdisaalis, mis toimus EK ja EILi koostöös. Sel õhtul kuulis publik ka esimest korda uhiuut ja pikisilmi oodatud Steinwayd! Mul on siiamaani meeles kontserdi avaloona kõlanud Mendelssohn-Bartholdy “Suveöö unenäo” avaakordide pikk kõla; see oli nii jumalikult harjumuspäratu selle tuttavliku puuklobina asemel, mis ülemistest registritest juba liiga palju aastaid saali oli kandunud. Kuid loomulikult polnud see kontserdi kõrghetk.
Klaveriduo on kahtlemata kõige keerulisem kammeransambli vorm, nii koosmänguliselt kui ka muusikalise kujunduse poolest. Olles ise aastakümneid klaveriansambleid õpetanud, võin selle väite tõestuseks pea panti panna, nagu praegu on kombeks öelda. Kui sünnib õnnestunud kontsert tolles žanris, on tegemist kõrgema pilotaažiga. Ratassepp ja Mikalai ei mängi ainult klaveriduot, vaid annavad mõlemad ka silmapaistvaid soolokontserte ning see lisab minu meelest erilist sära ja sugestiivsust nende ansamblimängu. Õhtu naelaks oli Sergei Prokofjevi süit balletist “Tuhkatriinu” op. 84 kahele klaverile Mihhail Pletnjovi seades, mis oli jõuline ja hästi viimistletud, värvikas ning orkestraalne. Tekkis lausa suur soov seda muusikat tervikuna kuulda, minna teatrisse ning vaadata, kuivõrd või kas üldse tants sellele geniaalsele muusikale midagi lisada suudab. Kuid muusika ärkab ellu siiski ainult tänu interpreetidele ning mida rohkem see vaimustab, seda paremad järelikult on muusikud. Ratassepp ja Mikalai olid mõlemad terve kontserdi jooksul oma ülesannete kõrgusel ja rohkemgi veel, nende energialaeng ning kõlaliselt rikas mäng olid haaravad. Eraldi kiidaksin Mati Mikalaid, kes sekundeeris vanal ja väsinud Steinwayl mängides uue, särava pilliga nii meisterlikult kaasa, et tihtilugu unustasin, kui erineva kvaliteediga need kaks klaverit on.
Selle teemaga haakub ka Tallinna Klaveriduo Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske kontsert 13. jaanuaril Estonia kontserdisaalis, millega tähistati 40 aasta möödumist nende esimesest ühisest esinemisest. Kava oli nõudlik nii tehniliselt kui muusikaliselt, meie vanim ja kogenuim klaveriansambel ei teinud endale mingit hinnaalandust. Sakkos ja Peäske musitseerivad energiliselt ja julgelt, neil on selged ideed ja taotlused, mida nad veenvalt teostavad. Meeldejäävamad olid avaloona esitatud Ester Mägi “Kolm pala” ning Mati Kuulbergi sonaat nr 1 kahele klaverile ning kirsiks juubelitordil olid muidugi lisapalana mängitud C. D. Ludwigi humoorikad variatsioonid “Happy Birthday” teemale – erakordselt lustlik ja vaimukas muusika ning suurepäraselt esitatud.
Minu kui suure kammerlauluarmastaja rõõmuks on sel hooajal EK ellu kutsunud kontserdisarja “Ilus möldrineiu”. Sarja kunstiline nõustaja pianist Martti Raide osaleb ise enamikel kontsertidel ning sellest on ainult hea meel. Mul oli EMTA aegadel suur õnn ja rõõm õppida lauljate saatmist sarnaselt Martti Raidega professor Vilma Mallese juures. Mallene on küll kahjuks juba palju aastaid meie hulgast lahkunud, kuid tema õpilastes elavad tema nägemused ja väärtushinnangud edasi, samuti füüsiliselt tuntav soojus ja armastus kammerlaulu žanri vastu. Martti Raide on kahtlemata tema koolkonna säravaim esindaja.
9. detsembril esinesid metsosopran Helen Lepalaan ja Martti Raide, kavas Franz Schuberti, Richard Straussi ja Hector Berliozi laulud. Estonia kontserdisaal minu meelest kammerlauluks eriti ei sobi ning ehkki esinejad ja klaver olid väga head, jäi mulje just saali suurusest ja tühjusest johtuvalt pisut kahvatuks. Kõige meeldejäävamalt esitati Straussi laule ning suurepärane oli lisapalana kõlanud “Sequidilla” Bizet’ “Carmenist”. Raekoja saalis 17. jaanuaril toimunud kammerkontsert, kus esinesid Arete Teemets – Martti Raide ning Pavlo Balakin – Sten Lassmann, oli palju elamuslikum. See saal sobib Lied’i kontserdiks palju paremini, hoolimata kehvast klaverist ning väljast kostuvast mürast – publik on esinejatele lähemal, kõlavärvid ei haju, akustika on parem.
Sopran Arete Teemets on vokaalselt ja sisuliselt tugev laulja, väga musikaalne ja loomulik. Schuberti ja Straussi laulud olid esitatud heas saksa keeles ja selge diktsiooniga ning suurepärases ansamblis pianistiga – harva näeb, et laulja jälgib nii palju pianisti ning võtab üle klaverist kostvaid impulsse. Raide on pianistina täpne ja tundlik, tema mäng on kõlaliselt peen ja karakteritelt vaheldusrikas. Mul on eriline nõrkus interpreetide vastu, kelle mängus on aukohal läbipaistev ja -töötatud faktuur, ning Raide pakub kõrvale gurmeetoitu. Omaette elamus on jälgida, kuidas Raide juhib ja kujundab teost end ise peale surumata, millised repliigid ja kujundid ilmestavad klaveripartiid ning kuidas seejuures pidevalt arvestatakse laulja hääle registritega. See kõik nõuab suurt meisterlikkust. Kontserdi lõpunumbrina esitatud Schuberti trio “Karjane kaljul” sopranile, klarnetile ja klaverile (kaastegev Toomas Vavilov) oli õhtu säravaim ja kauneim osa. Mehiselt sekundeerisid neile bass Pavlo Balakin ja Sten Lassmann, verivärske duo esitas Schuberti laule ning Mussorgski “Surma laulud ja tantsud”. Erinevalt Raidest pole Lassmannil minu teada pikemat koostööd lauljatega olnud ning ka Balakin pole kammerlauluga palju tegelnud. Nende koostöö algus on igatahes paljutõotav, mõlema helilooja teostes oli rohkesti head ja mõjuvat.
Imekauni kontserdi andis Tallinna Kammerorkester Risto Joosti juhatusel 4. oktoobril Estonia kontserdisaalis ning nagu viimasel ajal tavaline, oli jälle kahjuks liiga vähe rahvast seda kuulama jõudnud. Kava raamisid C. Ph. E. Bachi ja Haydni sümfooniad, kus nautisin orkestri nõtket, elavat musitseerimist ning fluidumit, mis täitis saali kontserdi esimesest noodist alates. Õhtu solist Martin Kuuskmann esitas koguni kaks teost, Hummeli fagotikontserdi F-duur S.63/WoO 23 ja Mozarti fagotikontserdi B-duur KV 191. Väga suur ülesanne interpreedile, eriti puhkpillimängijale, liiatigi kui mõlemad teosed on ääretult nõudlikud ning eeldavad tipposkustega interpreeti. Kuuskmann on kahtlemata särav virtuoos, väga hea tehnika, meisterliku artikuleerimise ja fraseerimisega, aga mitte ainult: ta on samavõrra ka poeet. Tema isikupärane toon pole eriti fagotilik, pigem midagi saksofoni ja bassklarneti vahepealset: pisut sume, unelev, luues kohati assotsiatsioone džässiklubiga. Kui tihtipeale üritatakse fagotikõla muuta tugevamaks ja säravamaks, siis Kuuskmann seda ei taotle, tema mäng on küll suhteliselt vaikne, kuid kuna väljendus on niivõrd huvitav, siis see ei häiri. Nii on pilli kõla ka inimhäälega sarnasem ning kõnetab isiklikumalt. Kuuskmanni rubato’d olid imetlusväärsed, ka 16-ndiknoote mängib ta sellise vabadusega, mida harva kuuleb. Isegi kiires tempos suudab ta teha agoogikat ja artikulatsiooni muuta, meisterlikkust oli kuulda nii tooni valitsemisel kui kõrgete nootide mängimisel. Mozarti kontserdi II osa oli nõiduslikult ilus ning Hummeli kontserdi III osa nõtkus, paindlikkus ja tantsulisus haarasid jäägitult. Kauniks lisapalaks oli Tõnu Kõrvitsa “Puudutus” – armastatud koorilaulu verivärske versioon soolofagotile, alles esinemispäeva hommikul heliloojalt kätte saadud!
Nii mitmestki kontserdist jääb ruumipuudusel kahjuks kirjutamata. Näiteks omaette artiklit vääriks nii ERSO kontsert Vello Pähna dirigeerimisel 12. detsembril, kus tõelise katarsise tekitas Bruckneri sümfoonia nr 7, või Põhjamaade Sümfooniaorkestri kontsert 5. detsembril Anu Tali juhatusel, mil kõlasid väga haaravad Pärdi “Silouan’s Song” ja Brahmsi sümfoonia nr 4. Kuid kirjasõna jääb nii ehk naa kahvatuks kontserdisaalis toimuva müsteeriumi kirjeldamisel.
Mind ehmatab, kui tühjad on tihtipeale kontserdisaalid. Eesti Kontserdi korraldatud kontsertide sooduspilet on enamasti 11 eurot ja õigus seda saada on õpilastel, üliõpilastel, pensionäridel, muusikaõpetajatel. Ma sooviksin väga näha kedagi nimetatud rühmadest, kellele see on tõesti soodus! Praeguses Eesti vabariigis, praeguste sissetulekute juures! Klassikalise muusika õppuritele ja õpetajatele on kontsertidel käimine õppeprotsessi osa ja mida harvem seda on, seda rohkem kannatab tulevikus meie muusikute tase. Kui just tasuta ei saa (aga olen kuulnud, et näiteks teatritudengid tihtipeale saavad etendusele tasuta sisse!), siis võiks pilet olla üliodav, et raha pärast kontserdile minemata ei jääks. Kui saal on niikuinii pool- või kolmveerandtühi, siis kas tõesti poleks võimalik näiteks tund aega enne kontserti müüa muusikaõppuritele odavaid, näiteks paari-kolmeeuroseid pileteid? Ja muusikaõpetajatele mitte kallimaid kui viis eurot? Tean juhtumeid, kus hiljutisele klaverifestivalile jäi klaveriõpilastel minemata, sest pilet oli liiga kallis. Elu on niikuinii kiire, kohustusi palju ja kontserdisaalile “konkurente” kuhjaga.
Selline olukord pole jätkusuutlik. Me oleme nii uhked oma kultuuri, sealhulgas ka muusika kõrge taseme üle. Kas oskame seda hoida? Kas võiks eespool välja pakutu kõnetada võimalikke sponsoreid ja metseene, kui EKl pole võimalik pileti hinda langetada – Eesti kultuuri hüvanguks, meie muusikute kõrge taseme kestmise huvides? Kontsertidel käimine o n oluline. Minu põlvkonnakaaslased said õpilastena kontserdile tihtipeale tasuta sisse, kontserdid olid elu igapäevane osa, kontserdisaalid teine kodu. Jah, siis olid teised ajad, kuid äkki leiab ka tänapäeval lahendusi. Ma usun, et see peaks olema võimalik, raha pole ju maailmast kadunud.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Muusika