Arvustus. Eduard Tubin - vahakujust inimeseks
Uus raamat
Eino Tubin
"Ballaad. Eduard Tubina lugu"
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
240 lk.
Jultumus, harimatuse ülestunnistus – aga vist polda ainus, kellele Eduard Tubin on lihtsalt nimi. Või artikkel entsüklopeedias. Et oli selline helilooja, kuulus ja hea, aga ega rohkem tõepoolest ka tea. Tähtis verstapost eesti kultuuris ja muusikas, ikkagi esimese eesti balleti autor. Mille esituse aegu Estonia maatasa lasti.
Ongi justkui kogu teadmine.
Vahakuju. Keegi, keda tuleb teada, kellest õieti midagi ei tea.
Poleks kunagi kätte sattunud auväärt Vardo Rumesseni kokkupandud Tubina kirjade kogu, jäänukski nii. Nood on kaks väga väärt köidet. Kust jagad ära, et iga suurkuju on ometi inimene ka. Heidab maa peale varju, nagu Faulkner kirjutanud. Puhas lust oli lugeda kirjavahetust Keresega, kus mehed arutavad maailmatähtsusega küsimuste kõrval ka kõige inimlikumaid ja lihtsamaid asju. Kui kaugel on pood, kas raha jätkub, kust saaks autole varuosi ja miks, pagan, vene fotokad töötada ei taha.
Selle raamatu, mille lugupeetava lugupeetud poeg kirja pannud, tagakaas näitab eriti, milleks muudetakse inimene, kes on kuulus ja surnud. Vahakujuks isiklikus muuseumis. Tule, kummarda, hardu.
Soovitaks küll pigem raamat läbi lugeda. Veelkord – vahakujud olid kunagi inimesed. Eluterved ja elurõõmsad meesterahvad. Mida üksi on väärt lause: võtad ühe väikse napsi ja tuju on rõõmsam. Vahakuju ju niisugust juttu ajada ei saa.
Milles võlu ongi, Eduard Tubin esineb siin raamatus kui inimene kõigi oma heade ja veadega. Kõigega, mis inimest läbi elu jälitab. Et kirjapanija on tema poeg, siis ka mõistetav, kui toon on mõnevõrra... hillitsetud. Ei saa ega julge ju ükski laps oma vanemast kõike rääkida, mida mäletab. Ikka lööb kõhklus sisse – võibolla ma mäletan valesti, võibolla tahan niimoodi mäletada, võibolla jääb vale mulje ja seega must endast halb mulje. Sestap julgeks häbitult soovitada võtta enne Tubina kirjad ja siis seda raamatut peale. Muhedad kõik.
Juba üksi kurikuulsa "Krati" lugu on sünk ja naljakas. Palju on neid lavatükke, millega kummalised asjad kaasas käivad ja, et üleüldse õnnestuda võiks, tuleb ohutis välja panna?
Või kirjeldus sellest, kuis Eesti eliit Rootsi jõudis. Eriti ajakohane praegu, kui me siin sissevoolu kardame. Kui meile ette heidetakse, et, näe, svenssonid võtsid teid küll vastu, kahel lahkel käel. Hästi lühike jupp on seda juttu, seda võimsamalt aga kirja pandud. Mis jävla helilooja, kao aga metsatöödele, naine ja lapsed jäävad eraldi laagrisse.
Või aktsiaseltsi asutamine sealsamas põgenikelaagris eesmärgiga täimürgist seespidiselt tarvitatavaid ravimeid toota. Pilli, pulli, palli.
Omaette vägevad on pildid. Foto, kus Eduard ja Erika teevad teineteisele peegelpilti, on... no on!
Nii et soojalt julgeks soovitada. Kuigi muusikast mitte üht mõhku ka ei teata. Andestage.
Palun.
Toimetaja: Valner Valme