Live-elamus: Eesti Laul. Argised tuuled tipplaulu valimisel
Eesti Laul
22. veebruaril 2015 Nordea Kontserdimaja
Ühtpidi on tore, et juba seitsmendat aastat valitava Eesti Laulu ümber on vaikselt vaibumas esialgne kära formaadi ümber ja kohalikel muusikutel on võimalik keskenduda kogu kontseptsiooni põhiideele - luua märkimisväärne, eriline või lausa parim Eesti lugu. See detailike on aga enamikel kandideerijatel ununemas ja tundub, et nimetatud fookuse madalseis on saabunud just sel aastal. On ka põhjus - konkurssideväliselt tegutsevad muusikud ei näe enam vajadust osalemiseks lihtsalt "kogemuse" pärast ja korra juba äraproovinud loovutavad võimaluse noortele ja innukatele katsetajatele. Teada on, et Eesti Laulu promokohustused ja proovid kestavad tubli paar kuud ja peab olema väga hea põhjus, miks enda loomeajast selline magus tükk loovutada. Samuti tuleb omaks võtta võidujooksu halastamatud hundiseadused, kus igaüks on oma kostüümide, lavashow ja sponsor-lepingute sepp.
Nüüdsele Eesti Laulule laekunud lugudest eelvaliku teinud žürii hinnangutes lõi läbi, et tase olla olnud ühtlane, ilma eriliste tippudeta ja sellise pisitasase maastiku kujundas ka 20-st loost koosnev poolfinaalide lõppvalik. Raske uskuda, kas eelmisel aastal napilt võidust ilma jäänud Super Hot Cosmos Blues Band pani suunatähise maha aga märksa lahjemal kujul kesktee bluusrokkimine-ja poppimine koos tugeva retrokallakuga kujunes seekord domineerivaks võtmeks. Kui veel lisada mõned püünele pääsenud lauskurioosumid, siis üldpilt kaldus keskpärasuse poole ja eelvoorude põhjal oli näha, et lõplik peolaud seatakse üles nii-öelda eelmise päeva jääkidest. Palad, mis kaunistaks nii artistide albumeid kui ka argipäevaseid raadioeetreid, ei pruugi samaväärselt toimida võistlustulede säras, kus iga detail ja traagelniit on kõrgendatud tähelepanu all. Kuna spetsiaalselt konkursi tarbeks hitimeisterdamist peetakse juba veidi aegunuks ja uus joon näeb ette lihtsalt iseendaks olemist, siis selline juhuste, hetkemaitse ja paratamatuse ühisvili koos kümne väljavalituga ka finaali jõudis.
Nordea Kontserdimajas toimunud show juhid Marko Reikop ja Henrik Kalmet ei hoidnud kommentaarides ja osalejate intervjuudes magusaid irooniapilvi tagasi ja kogu üritust kattis üsna sundimatu toon, mis haakus kenasti ka lugude minnalaskmismeeleoludega. Vaheaktid olid hoolikalt valitud ja peegeldasid kohaliku popmuusika hetketendentse, kuigi sidusus ülejäänud etendusega jäi veidi nõrgaks. Kui Tartu Popi ja Roki Instituudi ja Junk Rioti palad särasid omas vallas, siis Suure Papa ja Semy "C'est La Vie" puhul jäi Nullpunkt-seriaali seosest väheseks, et sellist vanaaegset, haigutava kondikavaga r'n'b ja räpi segu lavale tuua. Nagu ikka, sai rahvas hambaid teritada ka vaheklippide peal, kus eesti elu kitsaskohad olid seekord lavastatud lapsnäitlejate abil.
Peale punktisadu kujunenud edetabel oli ootuspärane ja võib vist öelda, et žürii ootuste ja rahva lootuste vahel saavutati kordki üksmeel. Tagapingil maandunud Luisa Värk jäi meelde pigem koomiliste vahejuhtumite, kui loo tõttu aga kindlasti võiks omatabase tämbriga lauljanna jätkata oma raja otsingul. Paljukiidetud, Olav Osolini kirjutatud ja Maia Vahtramäe lauldud "Üle vesihalli taeva" oleks kõrvu teritades justkui jätk Anne Maasiku legendaarsele "Rändaja õhtulaulule", aga välja käidi ainult loo skelett, kus on küll meeldejääv meloodia ja kena kompositsioon, aga teostuse osas oli jäädud lootusetult tavalisele pubitasemele. Pubilikku kesktaset oli veelgi - The Blurry Line ning Triin Niitoja & John4 ei suutnud end ingliskeelsena usutavaks teha, jäädes anonüümseteks kulgejateks, kelle suurimaks hirmuks tundub olevat oma näo leidmine.
Samavõrd raske ülesanne on koosseisu Robin Juhkental & The Big Bangers kätes, kelle valitud paduretro pop-soul nõuab rahvusvaheliste croonerite konkurentsi kõrval kõva tööd, et mitte lihtsalt asjaarmastajate osakonda jääda. Anomaalsena mõjuv Kali Briis Band suutis valikusse tuua oodatuid eksklusiivtoone, kuigi tundus, et koomiksilaadne ulme-tatš jäi paljudele arusaamatuks koodiks ja nõudnuks varasemat tutvumist Alan Oloneni helimaailmaga. Moeks saanud rokinoodid tõi seekord lavale Elephants From Neptune, kuigi Eesti vast kõige kõvema laiv-rokkbändi lugu mõjus rohkem juhusliku peatükina albumilt, mitte hittsinglina. Nii Elisa Kolk kui Daniel Levi olid konkursile tulnud kindla Eurovisiooni-visiooniga, kellest esimene vaibus stampidesse aga noormees-Viinalassist on saamas tähelepanuväärne energia-ja rõõmupall, kelle puudlirokk saab tõenäoliselt veel paljude lemmikuks.
Esikohale potsatanud Stig Rästa ja Elina Borni "Goodbye to Yesterday" on aga kompromisside kompromiss, kus tüüne duett kulgeb rahulikus tempos tuttavatel radadel, rahuldades oma ümarate servadega kõigi vajadused ja nõuded. Kena palake igaks elujuhtumiks, mille tubli olek saab Viinis õlapatsutusi kindlasti ka Conchita Wurst'ilt. Mis meil siin muud, kui aga tasa ja targu järgmise aastani!
Toimetaja: Mari Kartau