Priit Kuusk: helilooja Anti Margustet meenutades
Eesti Heliloojate Liidu pere on kaotanud oma kauaaegse teeneka liikme, helilooja ja muusikapedagoogi Anti Marguste.
Are vallast Pärnumaalt kooliõpetaja perest pärit Anti Marguste sündis 5. augustil 1931. aastal. Esimese kõrghariduse sai ta Pärnus ja Tallinnas keskkooli järel TPI majandusteaduskonna lõpetajana. Üliõpilasena hakkas teda aga üha rohkem köitma soov saada ka muusika alal harituks ning loomisvõimeliseks ja vaid seitsme aasta pärast oli tal käes heliloojadiplom Tallinna Riiklikust Konservatooriumist. TPI-s oli Marguste meeskoori lauljana tähelepanu äratanud isetegevuslike laulude autorina, mis viiski teda õppima heliloojate liidu noortesektsiooni.
Kindlasti oli oluline, et Anti Marguste mõlemad õpetajad konservatooriumist, vaimustav professor Mart Saar (kelle viimane õpilane ta oli) ja Anatoli Garšnek olid lähedastes suhetes eesti rahvamuusikaga. Sellest lähedusest sai olulisim nurgakivi ka Anti Marguste enda elutööle, ta väga arvukatele ja mitmes žanris muusikateostele. Marguste küpses ka heliloojana kiiresti ning lõpetas kõrgkooli juba Esimese sümfooniaga aastal 1960. Samal aastal võeti ta vastu heliloojate liidu liikmeks.
Konservatooriumi viimasel kursusel alustas Marguste ka ajakirjanikutööd ajalehe Sirp ja Vasar muusikaosakonna juhatajana, loobus aga lõplikult 1962. aastal õpetajatöö kasuks praeguses Otsa-nimelises Muusikakoolis. Seal said tema käe all 39 aasta vältel teoreetilisi teadmisi ning sisukat rahvaloomingukursust tundma õppida väga paljud meie praegu tuntud muusikainimesed. Ta oli mitte ainult heliloojana, vaid ka pedagoogina omapärane, otsiv-leidev ja alati mõistev.
Kahe esimese sümfoonia järel maandas Marguste end kammermuusika žanri, kus valmisid vokaaltsüklid "Pakase laulud“, "Täägid ja adrad“, "Laulud väikestest poistest“ jt. Aga Neljanda sümfoonia lindistas raadios Arvo Pärt, kes ütles, et selline teos sobiks eeskujuks noortele heliloojatele. Kõige olulisemana valmis 18-osaline soololaulutsükkel "Laulame ligi külada" (1965) rahvaluule tekstidel, helilooja esimene nii ulatuslik pöördumine rahvamuusika poole. Sellest hetkest astus Marguste väärikalt Veljo Tormise kõrvale, aga ikka omas liinis. "Kui hakkad kunsti tegema, peab selles olema see oma mina, see peab kuskilt välja lööma, kas või natukenegi. Oma nägu sõltub täiesti sellest, kuidas ja kuhu sa sündinud oled, mis sinu sees on," arvas ta. "Aga kui ma midagi teha ei oska, võtan selle saani, milles on rahvalaul, istun peale ja lasen siuhti! alla kuni järgmise rahvalauluni, võtan uue ja lasen jälle alla. Need on niisugused asjad, sajandeid olnud ja neis on nii palju elu sees, nendega ei saa eriti vigurdada. Huvitav on see, et rahvalaulud on suuresti ühetaolised oma meloodiakujundite, toonide poolest, toonideks neid hüütigi, need ei ole viisid...“
Rahvaluule sõnadel valmisid 1965. aastal ka "Naistelaulud naiskoorile". Järgnevad "Karjaselaulud" poistekoorile, "Meestetoonid" meeskoorile ja solistidele, kuus mahukat sarja "Koolimuusikat", "Muinasjutt" (rahvaluule) keelpillikvartetile, "Mina miesi" meeskvartetile klaveriga, "Kui ma hakkan mängima" keelpillidele ja tom-tomile... 1974. aastal sündis näiteks sari omapäraseid orkestriteoseid, millega ta proovis künda oma suunda sümfonismi põllul: "Sümfoonilised runod", "Orelitoonid", "Eesti rapsoodia", järgmisel aastal "Leelo" segakoorile ja sümfooniaorkestrile rahvaluule sõnadel; aga ka "Vanasõna – vana hõbe" neljale kooriliigile. Marguste nagu katsetas üht uut ideed mitmes teineteisele järgnevas teoses, lisaks muusika omapärastele vormidele ning tavatutele koosseisudele isegi teoste nimedega – "Oreloits", "Oreleelo", "Orelend" vms. Erakordselt arvukas on Marguste looming kooridele.
Vähemalt kolme aastakümne vältel võisime heliloojate liidu teisipäevastel töökoosolekutel kuulda Anti Marguste alati põhjendatud, arukaid ning konstruktiivseidki arvamisi meie heliloojate valminud uusteoste kohta. Ta pigem hoidis vaikse süvenemisega end tagasi rohkem rääkimast, ja seal, kus võinuks midagi ka teisiti arvata, asendas ta selle humoristliku heatahtliku tooniga.
Tundus, et talle meeldis olla rohkem omaette, aga kui talt see kattekiht õnnestus eemale lükata, tuli sealt tarka ja üllatavalt läbinägelikku sõna alati. Ta oli muusika loomiseks mõndapidi liiga tark, (majandusmehena) omamoodi ratsionalist, suutis aga muusikat näha ja teha ka seal, kus teised seda ei näinud või arvasid sinna muusika mitte sobivaks. Ja ta pakkus ka alati variante mitutpidi mõistmiseks.
"Vanasõna – vana hõbe" võiks sobida motoks Anti Marguste kogu loomingule, kust tuleb esile helilooja eriline tekstitundlikkus, ütlemise täpsus, teksti võimendamine muusika kaudu. Pidevalt rahvusliku värvinguga helimaalinguid luues, on neis nii rahulikku eluvaatlust kui irooniatki, kuid ennekõike leiab siit muigvelsui väljaöeldut ja lopsakat huumorit, mis on muusikas küllalt haruldased.
Saanud vabamaks õpetajatööst, sündis alates 1999. aastast veelkordne avarama lennuga loomingupuhang – olgu näiteks oreliteosed "Õitsitoonid", "Rehetoa display" (kandlele oreliga), "Ad astra", "Metsateel", "EAHS", "Selle maa meel", "In regi mode" (2006)... Üsna tundmatu on siit teave, et Anti Marguste on ka nelja mini-mono-ooperi autor. Need on aastate 2000-2012 vahel loodud "Andrese monoloogid" op. 75, "Tiina monoloogid" op. 100, "Arno monoloogid" op. 101 ja "Jürka monoloogid" op. 102 (2012) meie kuulsate klassikute tekstidel, igaüks umbes 20 minutit pikk ning esitajaiks vastavalt solist koos kammerorkestriga. Kolm nendest on ettekande juba leidnud.
Anti Margustet meenutades andnuksin kindlasti sõna muusikateadlasele-folkloristile Jaan Sarvele, kes oma diplomitöö temast tegi ja teda põhjalikumalt uuris ("Kaheksa eesti tänase muusika loojat", 1979). Kahjuks on Jaan Sarv juba ammu manalateele läinud. Nii tollal kui praegugi on olnud põnev võrrelda ja kõrvutada Marguste teed Tormise omaga. Seda tegi Jaan Sarv ja on teinud ka mitmed teised. "Mõlema helilooja lähenemine rahvamuusikale on vajalik ja huvipakkuv, avades meile täiesti erinevast vaatenurgast sajanditepikkuse traditsiooni olemuse..." Kui Tormise kooriteoseid, mis sündisid laiemalt soome-ugri pinnaselt, haarasid me uuemeelsed koorijuhid lausa lennult (ja viisid need ka maailma), siis Marguste oli alalhoidlikum, samas nagu rahvuslikult konservatiivsem. Ta sageli ei andnud oma asjadest teadagi, selle asemel, et minna neid ise esitajaile pakkuma.
Anti Marguste ei näidanud pea kunagi välja avalikku vaimustust millegi üle, aga... kui ikka aegajalt rääkisin talle oma seiklustest eesti muusika ja muusikute otsingutel maailmast, läks ta põnevile ja küsis aina lisa. Ta oli ka innukas Klassikaraadio kuulaja, püüdes sealt muusikamaailma uudiseid ning jälgides kontserdiülekandeid.
Meistri elu oli õnnelikult täiuslik – ta kirg ja loominguline vaimustus folkloori vastu leidis teise väljundi ka veel tema igapäevatöös pedagoogina. Ja kustumatu oli tahe aina jälle ja jälle uut muusikat luua.
Nagu viimsel hetkel suutis meie muusikaavalikkus Anti Marguste kogu ülimahukat loomingutööd, kus üle 400 teose, veelkord ja kõrgelt hinnata – rahvusvahelisel muusikapäeval 1. oktoobril 2015 kuulutati maestro Eesti Muusikanõukogu elutööpreemia vääriliseks. Meie kohustuseks jääb sellest taas ja ikka väärtuslikku leida.
----------------------------------------------------
Anti Marguste kõigi teoste loetelu.
Toimetaja: Valner Valme