Arvustus: Kõlari uudisteos võlus oma neoimpressionistliku kõlakoloriidiga
Kolmapäeval Estonia kontserdisaalis kuuldud Margo Kõlari esiettekandeline suurvorm „Läbi varjude oruˮ (poiss-sopranid, RO Estonia koor ja orkester Mihhail Gertsi juhatusel) moodustas Eesti Muusika Päevadel kõlasilla nii Raimo Kangro kui Eugen Kapi muusikaga.
Eesti Muusika Päevade programm, mille märksõnaks oli suurvorm, paistis silma oma tihedusega. Kava tihedusega paistis silma ka Rahvusooper Estonia orkestri kolmapäevane kontsert Estonias, kuhu peale Margo Kõlari esiettekandelise vokaalsümfoonilise oopuse „Läbi varjude oruˮ mahtusid Mihhail Gertsi dirigeerimisel ära ka Gustav Ernesaksa, Arvo Pärdi, Tõnis Kaumanni, Raimo Kangro ja Eugen Kapi helitööd. Nii et kokku sai kuulda kuute teost kuuelt Eesti autorilt väga erinevatest põlvkondadest. Eks erinevus rikastab!
Rahvusooper Estonia sümfooniaorkestri puhul ei üllatanudki, et avateosena sai kõnealusel kontserdil kuulda meie legendaarse lauluisa Gustav Ernesaksa (1908–1993) avamängu ooperist „Tormide randˮ (1949). See on romantismiajastu suurtest traditsioonidest lähtuv muusika mitte ainult helikeele, vaid ka iseloomulike väljenduvahenidte poolest (näiteks puhkpillide glissandode illustratiivne kasutamine). Igatahes kuulajatele (taas)avastamist vajav pidulik avamäng Eesti muusikas.
Järgmisena sai kuulda Arvo Pärdi (1935) üht paljudest „Fratresʼeˮ versioonidest, seekord siis seadet viiulile (Andrus Haav), keelpillidele ja löökpillidele (1977/1992). Dirigendi, solisti ja orkestri koosmusitseerimist ilmestas siin ansambliline tundlikkus nii dünaamikas kui fraseerimise nünssides. Lühike lugu, kus iga detail vajab erilist tähelepanu nagu peo peal.
Margo Kõlari (1961) esiettekandelise helitöö „Läbi varjude oruˮ kahele poiss-sopranile (Marek Huntsaar ja Kasper Kaar), koorile (Rahvusooper Estonia koor) ning sümfooniaorkestrile (2014) ainestik ulatub keskaegse kloostripoeemini „Pange lingua, cor letareˮ, mis jutustab legendi Neitsi Maarjale pühendatud palvelaulu „Salve Reginaˮ saamisloost. Margo Kõlarit inspireeris selles tekstis kujund, mis räägib Püha Neitsi hiilguse ilmumisest masendavasse varjuorgu. Selle viitab ka teose pealkiri.
Niisugune keskaegne ainestik võimaldanuks heliloojal muusikas kasutada ka viiteid selle ajastu stiilile ja leksikale. Ning mingil määral Margo Kõlar seda tegigi – näiteks orelil tundus „Läbi varjude oruˮ partituuris tämbraalselt olevat n-ö ikooniline roll. Samuti võis kahe poiss-soprani vokaaljoonises aduda paralleele varase, parafoonilise organumiga. Kuid teose üldine emotsionaalne toonus ja kõlakooslused toetusid siiski pigem neoimpressionistlikule muusikalisele koloriidile. Tunda oli koguni mingit pretensioonitut heakõlalist naivismi, kui pidada silmas paralleeli umbes sajanditaguse vooluga kujutavas kunstis. Nii et meeleolukas esitus, mis ei tohiks heidutada ka kõige pirtsakamat kuulajat.
Kontserdi teine pool algas Eugen Kapi (1908–1996) Kolmanda sümfooniaga „Kevadsümfooniaˮ (1964), mis heliloojal valmis täpselt 50 aastat tagasi. Kindlasti on meie lugejad silmanud poelettidel toidukaupu märkega „juustulaadne toodeˮ ning vaatamata kogu respektile Eugen Kapi loomingu suhtes peab siiski märkima, et konkreetselt Kolmas sümfoonia on Kapil pigem „sümfoonialaadne toodeˮ. Sest mingeid suurejoonelisi dramaatilisi arenguid või eksistentsiaalsete pingete väljendusi me siit ei leia. Küll aga humoorikalt galopeerivaid rütmikujundeid sümfoonia skertso-osas ning lastemultikatele sobivat rõõmsameelset pillekaari teose finaalis. Aga sellele vaatamata (õigemini tänu sellele) läbini positiivne ja elujaatav muusika, mida on lust kuulata.
Lust oli kuulata ka Raimo Kangro (1949–2001) postminimalistlikku orkestriminiatuuri „Arcusˮ (lad k „Vikerkaarˮ, 1998), mis ergastas oma atraktiivsete kujundite ja kaasahaarava rütmipildiga. Kogu aeg ootamatusi pakkuv lugu nagu tänavused Eesti Muusika Päevad isegi.
Toimetaja: Tiiu Laks