Ivari Ilja: esinemises on midagi müstilist
"Plekktrummis" oli külas pianist Ivari Ilja, kellega vesteldi tema kogemustest maailma suurlinnade prestiižetel lavadel, muusika tähendusest tema elus ja kultuurist laiemalt.
Juba aastakümneid mainekatel lavadel kontserte andnud pianist ei ole veel minetanud lavanärvi. „Alati on närv. Igasuguses esinemises on midagi müstilist, mis tekitab närvipinge. See ei ole üldse seotud konkreetsete hirmudega. On alati eriline inimestele esineda ja paratamatult sellega kaasneb stress,“ rääkis Ilja.
Kõige enam on teda võlunud just klaveri ja laulja hääle loodav tervik. „Mulle tohutult meeldib lauljatega esineda ja see on mulle meeldinud juba peaaegu 40 aastat, minu jaoks on klaveri ja lauluhääle kombinatsioonis midagi vapustavat, midagi niivõrd väljendusrikast. Klaver, mis on oma olemuselt löökpill, ta tahaks läheneda lauluhäälele, laulvusele. Kõik, mis on omane klaverile, puudub inimhääles, aga kokku tekib selline seletamatu tervik, lõpuks kombineeruvad nad üheks nõiduslikuks tervikuks. See on mulle väga südamelähedane.“
„Minu jaoks on alati muusika olnud mitme funktsiooniga. Üks on, et see on mu elukutse, teine funktsioon on see, et ma saan muusikast mingit jõudu, muusika võib mind lohutada või rõõmustada, mulle isegi mu rumalust või väiklust demonstreerida. Nii, et mulle on see väga oluline,“ mõtiskles ta.
Ilja on andnud kontserte ka mainekas Carnegie Hallis New Yorgis. „Ega nad ei ole suured ainult mõõtmetelt,“ rääkis ta nimekate esinemispaikade kohta.“Carnegie Hall on terve ajalugu, maailma muusikakultuuri tippude ajalugu ja seal esineda on tõeliselt ilus. See on pühalik tunne ja seal on tohutult palju pisiasju, mis on teistmoodi kui enamikes paikades. Carnegie Hallist rääkides mõtleme Sterni auditooriumi, kus on ligi 2800 kohta. See on erakordse akustikaga ruum, seal on eriline aura. Kõige põnevam on ta siis, kui seal saab õhtusel ajal üksi proovi teha, tunda selle saali hingamist ja kujutada ette, et väga palju aastaid tagasi mängis sama koha peal Sergei Rahmaninov. Esineja on selles majas väga oodatud, seal tunned ennast väga vajalikuna ja osalisena sellest suurest asjast, mis seal toimub. Seal on toredaid traditsioone, näiteks inimesed, kes teevad iga päev kuulutuste kapid lahti ja tõstavad lähenevaid kontserte lähemale peauksele, nii et sellel päeval, kui kontsert toimub, on see afišš täpselt peasissekäigu juures. Tõesti erakordne maja,“ iseloomustas Ilja ühte prestiižseimat kontserdipaika.
Üheks Ilja hobiks ja viisiks, kuidas enne esinemisi suurlinnades end välja lülitada, on jalutamine. Tihti ületavad need jalutuskäigud kahtekümmet kilomeetrit. „Minu isiklikust seisukohast on väga oluline, et ma näen maailma oma silmadega ja kuulen seda oma kõrvadega, mitte läbi meedia, mis loomulikel põhjustel demonstreerib meile seda maailma alati forte fortissimos. Seal on oluline tähelepanu saavutamine ja teravate ning konfliktsete asjade esiletoomine. Ise käies, ise vaadates, ise mõeldes ja inimestega rääkides on maailm väga ilus,“ arutles ta.
Kultuuri tähenduse üle mõtisklemist võiks Ilja sõnul rahulikumalt võtta. „Võib-olla ei peakski sellest tegema enda jaoks nii suurt küsimust. Meedias ja kultuuripoliitilistes ringkondades on käinud juba pikka aega diskussioonid, et mis on kultuur ja kõrgkultuur. Mina arvan, et seda peaks rahulikumalt võtma ja lähtuma reaalsest elust, sest üks elu on see, mida me saame meedia kaudu, kus toimub teatud protsesside üle võimendamine ja erinevate ideoloogiate esitlemine. Ideoloogiad on ju alati kahe otsaga asjad, ühest küljest need üritavad meid veenda milleski, pakkuda mingisugust eluvaadet. Samas on need ka teatud inimeste võimalus elatuda ja karjääri teha. Väga tihti mõne tulihingelise ideoloogia esitaja puhul selgub, et seal ei olegi seda leegitsevat südant. Pigem on seal täiesti normaalne soov, materiaalsed huvid või võimu taotlus. Ma arvan, et ka kultuuri osas võiks suhtuda rahulikumalt, mitte keema minna ja säilitada oma pilk, valida nägemiseks midagi, millest meil on kasu, millest meil on hea meel ja mis aitab meil edasi minna,“ selgitas ta.
Toimetaja: Marit Valk, Valner Valme