Sven Grünbergi "Hingus" antakse uuesti välja
Nõukogude Liidu esimeseks elektroonilise muusika autoriplaadiks peetud Sven Grünbergi "Hingus" avaldatakse 28. oktoobril uuesti, sel korral lisaks vinüüliformaadile ka CD kujul.
Sven Grünbergi "Hingus" ilmus esmakordselt 1981. aastal vinüüli kujul Melodiya plaadifirma alt. Uue versiooni väljaandjaks on Saksa plaadifirma Tapete Records, lisaks vinüülile ilmub nüüd ka CD-versioon.
Neljaosalise tsükli "Hingus" (1979-1980) kandvaks instrumendiks on orel. Loojal on oma programm, selle sõnastamine võiks aga kuulajate fantaasiat kammitseda. Tuleb lasta helilainetel end kanda koskede kohinal sillerdava oja vulinani, ookeani sügavustest lumiste mäetippudeni, džunglite hämarast niiskusest tähistaeva heliseva vaikuseni, inimsüdame tuksetest lõpmatuse suure rahuni. Viimane osa toobki sisemise vabanemise, ühtesulamise loodusega, olevuse tunnetamise.
Lugu “Teekond” (1980) peegeldab teisenevat jätkumist. See on liikumine lõpmatuse teise otsa võimalusega alata üha uuesti. Muusikalises mõttes on tegu vabade variatsioonidega.
Sümfooniline poeem “Valgusõis” (1978) koosneb kuuest üksteisega vahetult haakuvast osast. Alguses kuuleb ruumis ebamääraselt hõljuvat, alles kujunevat meloodiat. Lisandub teine analoogne, seejärel kolmas... Põimub polüfoonia. See on alguste algus. Teine osa suunab kuulaja tokaataliku pizzicato-rütmiga muutumise ja liikumise teadvustamisele, millest järgnevas osas koorub juba viiekihiline, erinevate karakteriliinidega polüfooniline tasakaal. Liine võib jälgida nii koos kui eraldi, just nii nagu kuulaja on valmis häälestuma. Osa lõpp lõhub vastandite ühtsuse. IV osas toimub murrang. Seisame silmitsi vastvalminud, noore loodusega. Tungivad sisse V osa võimukad pulsilöögid. Eluõis avaneb täielikult, rütm rõhutab vitaalsust. Lühike VI osa – kooda – on tagasivaade läbitud tsüklile.
Kuula plaati "Hingus" täies pikkuses:
Toimetaja: Kaspar Viilup