Andres Uibo: festival on mulle otsekui muusikateose kirjutamine – üks suur sümfoonia!

Andres Uibo (Foto: Jaanus Siim)
Tiina Mattisen
18.10.2016 11:34
Allikas: Muusika
Rubriik: Muusika

Avaldame Muusika oktoobrinumbrist Tiina Mattiseni intervjuu Andres Uiboga.

Organist, pedagoog, helilooja, produtsent, ütleb leksikon Andres Uibo kohta. Tema 60 aasta eest Kivi-Vigalas alguse saanud elutee on oluliselt kujundanud Eesti muusikamaastikku, mille paljudest aspektidest on ta tihti ka kirglikult sõna võtnud. Kuna Uibo vanim, aastast 1987 korraldatav-juhitav Tallinna rahvusvaheline orelifestival jõudis sel suvel ümmarguse 30. toimumiskorrani, sai seekordse jutuajamise teljeks mitmekülgse muusiku kui festivalide ja laiemalt kui muusikaelu initsiaatori ja korraldaja tegevus.

Andres Uibo: Muusikaelu korraldaja positsioonilt taandan ennast kohe ära, sellepärast et muusikaelu korraldajad on Eestis ikka seatud ametisse. Kultuuriministeeriumi muusikanõunik, vot tema peaks olema see, kes suunab kogu seda suurt muusikaelu. Muidugi öeldakse mulle kohe vastu, et keegi ei tohi juhtida, peab olema vabadus ja liberaalsus ja igaühel õigus teha, mida ta tahab. Kui keegi maksab kogu ettevõtmise oma taskust kinni, siis tõepoolest ei saa vabas ühiskonnas keegi talle öelda, et ära nii tee või tee naa. Aga kõik need üritused, kus on mingi osa kanda kultuurkapitalil või kultuuriministeeriumil, ühesõnaga riiklikul rahastamisel, peaksid mingilgi määral alluma kultuuriministeeriumile, kes on ju kutsutud janseatud kultuurielu juhtima. Kui sel oleks ainult rahajagamise funktsioon, siis see etapp võiks ka vahelt ära olla: meil on ju näiteid nagu rahvusooper, kes saab raha otse riigieelarve realt.

Küll on probleem, et meil satub palju häid üritusi ühele ajale: Eestis on kultuurikalender – ma ei taha öelda kange sõnaga – tõesti paigast ära. Juba palju aastaid tagasi, kui ma veel ministeeriumis koosolekutel ja festivaliaruteludel käisin, üritasin ikka rääkida, et nad võiksid natukenegi üritada korrigeerida Eesti festivalikalendrit, aga sain alati vastuseks, et “kas sa tahad siis nõukogude korda tagasi!”. Mina ei saa küll aru, mis on festivalikalendri korrastamisel tegemist nõukogude korraga ... On terve rida festivale, kes on sisse töötanud täpse toimumisaja, ja siis hulk teisi, kes proovivad kord siit, kord sealt. Kord tehakse augustis, siis juulis, mis natuke meenutab mulle Krõlovi valmi “Pärdik ja prillid”, kus pärdik võttis prillid, proovis neid kord saba peale, kord kukla taha, oskamata panna sinna, kus nende õige koht. See segab ka kõigi teiste festivalikorraldajate elu ja tegevust. Võiks jääda ühe kindla aja juurde, see oleks kõigile selgem ja vähendaks oluliselt ka reklaamikulu. Minul näiteks on auto tagaklaasil juba kuuendat aastat kleeps “Suure-Jaani muusikafestival 17. – 23. juunil”, ma ei pea isegi lisama aastanumbrit, sest alati on täpselt needsamad päevad.

Aga vabadust teha just seda, mida tahad, oled ikkagi nautinud?

Päris niimoodi ikka ei ole: kui kirjutame toetuse taotluse, nõutakse meilt kava ikka väga täpselt. Nii et ringi mõelda, et teen orelifestivali ajal hoopis keelpillifestivali, sellest tekiks ikka pahandus. Pean tegema seda, milleks olen toetust saanud.

Olgu, spontaansus võib ju piiratud olla, ent kavad oled ju ikka ise koostanud. Orelifestivalile juba kolm aastakümmet augustist augustisse. Kas ei teki tunnet, et kõik on juba olnud?

Ei-ei, muusika ei lõpe kunagi ära. Ja kui see peaks kuidagi kahtlasel kombel hakkama otsa saama, siis saab ju alati juurde kirjutada. Viimasel orelifestivalil oli kolm suurt maailmaesiettekannet: uudisteos Peeter Vähilt, Jean Pierre Leguaylt ja Valeri Petrovilt. Häid lugusid leidub ja uusi interpreete tuleb juurde. Ideid on ka siiamaale jätkunud, mõned neist ootavad juba järgmisi festivale, nii et kordust karta ei ole.

Küll on viimasel ajal probleemiks meediakajastus. Sa pead ikka ise olema üliaktiivne ja omama tutvusi kuskil ajalehtedes, et meist üldse kirjutataks. Öeldakse, et ei ületa uudiskünnist... Aga mõned head asjad on ka, mida mujalt maailmast vaadatakse suure kadedusega. Näiteks et meil ETVs jooksevad kultuuriteated, ka festivalide reklaamklipid. See on tõesti väga suur ja erakordselt tähtis asi! Või et Tallinna TV võtab alati hea meelega festivalijutte ja -intervjuusid teha. Aga meie suured ajalehed, nagu Eesti Ekspress, on ikka täiesti tuimaks tehtud. Kui EE ilmuma hakkas, tuli enne esimest numbrit proovinumber nr 0 ja seal ilmus orelifestivalist väga pikk ja põhjalik artikkel, mille kirjutas Madis Kolk. Nii et sel ajal oli huvi nii suur, et pandi kohe uue väljaande avanumbrisse, aga kui nüüd nende poole pöördud, siis ei tule sealt mitte mingit vastust.

Järsku segabki tunne, et oleme sellest juba kirjutanud, aga süveneda, et uus ja huvitav esile tuua, ei ole mahti.

See ei pea küll paika. Alles tähistati Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 25. aastapäeva. Selllest kirjutati palju, nagu ka siis kui oli 24. või 23. aastapäev. Küllap kirjutavad ka 26. aastapäeva puhul, järelikult ei ole teema ammendunud. Samamoodi ei ammendu kunagi ka muusika. Veelgi enam, riigid tulevad ja lähevad, aga heliloojad ja muusikud on siin alati olnud. Ja kui me tagasi vaatame, et kes siinmail käinud on, siis ei meenuta me poliitikuid, kuid räägime suure uhkusega, et Ferenc Liszt esines siin.

Muusikakirjutised kõnetavat tavalugejat (veel) vähem kui muusika ise potentsiaalset kuulajat. Mis laadi käsitlusi sina lugeda tahaksid ja kelles näed nende sihtrühma?

Mina näen mõeldava sihtrühmana kooliõpilasi. Miks ei võiks lapsed koolis teinekord ka ajalehti lugeda ja loetust oma arvamuse kujundada. Ja seda mitte üksnes poliitika või presidendivalimiste teemal, vaid ka kultuurivaldkonnas. Minu kooliajal see nii oligi, pidime lugema ja analüüsima arvustusi ja neid ka ise kirjutama. Ajalehte need ei jõudnud, aga see oli ikkagi tohutult arendav. Kui ühiskond ja riigiisad oleksid targad, siis laseksid nad kõikidel muusikat õppida. Sest mida muusika meile annab? Annab emotsiooni, arendab meie mälu, koordinatsiooni ja esinemisoskust – sellist aspekti, mis pillimängu õppimisel puudutamata jääb, õieti ei olegi. Nii et pilliõppimine peaks olema kõigile lausa kohustuslik.

Muusikakoolide võrgustik on Eestis õnneks tihe ja pilliõppureidki palju. Väike osa neist jõuab muusikaakadeemiasse sinu oreliklassi, ent oled noortetööd oluliseks pidanud ka oma festivalidel. Tahad muusikamaastikku mõjutada laiemalt kui üksnes kontsertidega?

Loomulikult! Akadeemia õppejõud olen juba 23 aastat ja mul on endal veerandsada lõpetajat, üsna mitmekülgne ja loominguline seltskond: kes mängib, kes aitab muusikaelu korraldada, kes loob muusikat. Põnev!

Kes meil ikka järelkasvu kasvatab, peab ise tegema. Seepärast on ka üks minu missioone juba aastast 1989 olnud see, et orelifestivali külalisesinejad, kõik need suured nimed, viivad läbi ka meistriklasse. Nüüdseks on sellelt pinnalt võrsunud noorte orelifestival, meistritelt tunde saanud noored annavad seal ise kontserte. Möödunud aastal läksin lausa nii kaugele, et panin Jaani kiriku kontsertide esimesse poolde mängima 10–11-aastase õpilase ja teise Notre-Dame’i organisti. Kujutage ette selle noore inimese emotsiooni, kui ta saab esineda koos mõne oma iidoliga! Pärast harjutab ta suure rõõmuga. Ja mul käib ka kontsertidel palju noori, mis on väga tore. Nii et ainult koos noortega!

Mind pole kunagi huvitanud festival puhtalt kontserdikorraldamise pärast. Minu jaoks on festival otsekui muusikateose kirjutamine; kus on mingisugune sissejuhatus, arendus, kõrvalteemad ja lõpuks kooda. Koos seal esitatavate teostega peab moodustuma selline tervik, kust ei saa midagi välja võtta. Nagu üks suur sümfoonia.

Kas üks selline õnnestunud oopus inspireerib ka teise sündi? Teed igal aastal juba kolme suurt festivali.

Jah, kokku olen korraldanud ligi 60 festivali: 30 orelifestivali, ees on XX Suure-Jaani festival ja VI Bachi festival, väikseid veel vahele ka.

Kas aastavahetuse Bachi festival ongi natuke orelifestivali poeg?

Ei ütleks, sest see ei ole orelikeskne, püüame mängida seal kõike, mis orelifestivali piiri taha jääb – Bachi kantaadid, instrumentaalkontserdid. Ikka täiesti erinev rida. Nüüd on meil plaan ka Bachi festivali ampluaad natukene laiendada, tuues sisse Mozartit ja teisi heliloojaid, kes on saanud Bachist palju inspiratsiooni, aga väga ettevaatlikult.

See tähendaks ju suurt osa muusikast kuni tänapäevani välja?

Jah, kõik saavad temast inspiratsiooni. Näiteks paljud ei teagi, et Chopin alustas päeva igal hommikul Bachi mängimisega.

Aga sina?

Võibolla Bachi peale mõtlemisega.

Meil on olemas hästi palju häid kirjanikke ja veel rohkem raamatuid. Shakespeare, Tolstoi, Kross ... Aga on üks eriline raamat, see on piibel – soomlastel ongi see raamattu. Minu silmis on Bach muusikas samaväärne ja eraldi seisev, kõik teised on heliloojad. Mis sundis näiteks Robert Schumanni omal ajal ütlema nii äärmuslikku lauset nagu: “Oleme kõik rämps Bachi kõrval.” Midagi erilist peab seal olema, kui nii suured tegijad on niimoodi öelnud.

Mis sundis Mendelssohni, kellel kõik oli olemas – orkester, rahad, võimalused luua oma muusikat –, alustama korjandust tema ausamba jaoks või kuskilt välja kaevama “Matteuse passiooni”. Liszt võttis sageli mängida noorte heliloojate teoseid, et mina oskan ja mul on võimalused, ma katsun neid ka maailmale tutvustada. Tänapäeval on suund halvas mõttes enesemüümisele, mitte et võtan kedagi teist edasi aidata ... Just nende suurmeeste eeskujul olen oma festivalidel katsunud seda asja siiski toimetada.

Mida sa ise teeksid, kui oleksid see kultuurikorraldaja?

Oi, ei seda ambitsiooni mul üldse pole. Räägin parem ühe enneolematu loo ja kui ajakirjandus seda nüüd üles ei korja, siis ei suuda nad ikka millestki aru saada.

Olen Eesti oreliparki üritanud tutvustada siin ja mujal, aga üksinda jääb jõust suhteliselt väheks. Ometi on Tallinna toomkiriku, Kaarli ja Jaani kiriku orel kõik maailma kultuuripärandi absoluutsed tipud. Tänavu oli taas orelifestivalil Ameerika kontinendi kõige parem organist James David Christie, kes käis ka Valga kirikus Friedrich Ladegasti pilli peal mängimas ja ütles, et kui USAs oleks selline pill, kuulutataks see rahvuslikuks aardeks! Mõistad, mis see tähendab?

Teine näide. Maailma oreliehitajate liidu kauane president Kurt Luedersi sõnul on praegu remondis olev Kaarli kiriku orel täielik ime, tema lemmikpill, mida ta lihtsalt peab kaks korda aastas nägema. Nii ta ongi siin juba aastaid käinud, lihtsalt seda orelit vaatamas. Kujutage nüüd ette, et näiteks maailma kõigi ooperiteatrite liidu president tuleks igal aastal kaks korda Estonia teatrisse, sest enam vingemat ooperiteatrit maailmas ei ole ... Vot selliste asjade otsas me istume! Või võtame Pärnu Eliisabeti kiriku peaoreli – see meister Kolbe instrument on maailmas ainukene nn Orgelbewegung’i perioodist (1920 – 1950) pärit originaalkujul säilinud stiilipill. Saksa oreliasjatundjad on meie Kihelkonna kirikus palju aastaid põhjalikult uurinud ja mõõdistanud meister Andreas Steini aastal 1805 ehitatud orelit, tulemuseks lähiajal Saksamaal valmiv koopiapill. Nimetasin vaid mõnd neist imedest, mis meil maailmale pakkuda on. Otsekui terve ERSO keelpillirühm mängiks ainult Stradivaride, Guarneride ja Amatidega ... Organistidel on samaväärne võimalus siin olemas, aga seda laiemalt üldse ei teadvustata. Me ei kirjuta sellest – ei ületa uudiskünnist. See on karm.

Natuke on ikka juttu olnud, et Teise maailmasõja järgne aeg päästis siinsed pillid.

Jah, Euroopas oli ju vanu oreleid palju. Aga Euroopa sai väga rikkaks, rahakott ajas üle, ja esimene asi, mis kirikust välja läks ei olnud mitte altar, vaid orel, ja ehitati uus pill. Kui 1980-ndatel taibati, millise lollusega hakkama saadud, oli juba hilja – orelid olid kas ümber ehitatud või suuremgi jagu prügimäel. Uued pillid on vabrikutöö, sest keegi ei jaksa enam käsitööd tellida ega kinni maksta. Pean enda suurimaks teoks elus üldse seda, et suutsin Jaani kiriku oreli päästa; see pill on täna nii kallis, et kui keegi tahaks niisugust praegu ehitada, siis seda raha ei ole kellelgi.
Kui liidame Eesti orelitele juurde veel Riia toomkiriku oreli ja Liepāja suure pilli, siis saame maailmas punkti, kus on koos romantilise ajastu (1840 – 1940) kõige suuremate meistrite pillid.

Aiman siit su järgmist festivali ...

Ei, mul küpseb üks teistmoodi mõte. Tunnen kolme-nelja suurt reisibürood, kelle töö on viia maailma orelisõpru haruldaste pillide juurde. Igal aastal reisib nende kaudu huvitavaid oreleid vaatama 62 000 inimest. Pöörane arv! Seda asja ma olen ajanud, et saada need inimesed siia, aga ootaksin küll natuke tuge näiteks kultuuriministeeriumi tasandil.

Meil ongi kolm maailmaklassi haruldust – ma ei räägi loodusest, mis on ülim, aga see ei ole inimese tehtud –, need on Tallinna vanalinn, Notke “Surmatants” Nigulistes ja orelid. Neid ei ole maailmas kellelgi teisel ja seda kolmikut peaksime kuidagi välja pakkuma.

Eesti märki ju otsitakse, oled oma ideedega kandideerinud?

Ei ole. Otsitakse ikka midagi hästi moodsat, millest kõik ilusti aru saaksid, võibolla see ei haaku päris hästi.

Tajun su hääles irooniat. Kas tunned nn akadeemilise liini esindajana mingit survet?

See, millega meil kultuurikorralduses on sulaselgelt liiale mindud, on eksperimenteerimine. Kui vaadata teisi riike, kas või Saksamaad, siis on see balanss ikka teistsugune: läbiproovitud ja ajas end tõestanud asi on suurema tähtsuse ja kaaluga, on see alus, mille kõrval võib ka eksperimenteerida. Aga meil saavad tähelepanu eeskätt katsetused. Seda Vabaduse väljaku luudadega pühkimist Eesti muusika päevade aegu näitasid kõik telekanalid, ka ETV “Mi” –saade, kuhu orelifestival ei ole kordagi jõudnud nii nagu ka Suure-Jaani muusikapäevad. Järelikult ma ei tee midagi niisugust, mis on pöörane. Kui teed midagi ülieksperimentaalset, siis ületad kõik meediakünnised ja väga suured toetusedki liiguvad eeskätt sellesse valdkonda. Tegelikult võiks ikka natuke rohkem vaadata ka n-ö akadeemilisema suuna poole, sest paljud eksperimendid vaid eksperimendiks ju jäävadki.

Pea nüüd hoogu, eksperiment on ju ka vajalik. Ja võin vaevata lugeda kümmekond meie praegust heliloojat, kellel läheb kaugetelgi muusikalavadel hästi.

Jah, aga ootame ära, mis saab saja aasta pärast. Vastuse annavad alles järgmisedpõlvkonnad. Kui autor on elus ja tal on ka esindaja, siis saab meedia toel paljugi korda saata. Ka tuntust. Kui vaatame Bachi või Mozarti aega, olid siis nemad need kõige suuremad tegijad? Kaugeltki mitte, Bach ei pääsenud kodukirikust kuigi kaugele. Van Goghi ajal oli Pariis kunstnikke täis, kes maalis õukonnas, kes oli muidu hinnatud, vaene Vincent suutis vaid kaks teost maha müüa ... Aga mida me täna teame neist, kes olid omal ajal kõrgele tõstetud? Midagi! Selles mõttes on loomingu üle otsustamine kõige raskem.

Olen mänginud päris palju eesti heliloojate teoseid, tutvustanud neid maailmas. Mõni helilooja on üllatunud ja imestab, et kas tõesti mängisid juba teist korda. Arvestatakse nagu ette, et teed loo üheks korraks ja sinna see jääb. Mina ootan ikka neid lugusid, mida saaksin korduvalt mängida nii nagu Erkki-Sven Tüüri “Spectrum I”, millel ei ole eksperimendiga midagi tegemist. Kirjutatud juba 25 aastat tagasi, aga läheb maailmas suure eduga.

Tihti liigitatakse muusika rubriiki “meelelahutus”. Paraku on see omal kohal vaid teatud muusika juures ja sõna ise ju päris hull: meelelahutus = meeled on lahutatud. Seega on tunnetus mõtlemisest lahutatud, ja selle tagajärg ongi meele-lahutus. Mind on aga alati huvitanud meelte liitmine ehk meelte koostöö mõtlemisega. Elamuse saame vaid sellisest muusikast, mis paneb meid mõtlema, arutlema. Nii olengi oma festivaliprogrammide koostamisel, aga ka enda kontsertide kavas ja loomingus oluliseks pidanud just meelte liitmist.

Andres Uibo rabakontserdil. Foto: Jaanus Siim

Toimetas
Madis Järvekülg

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar